Käisin matustel, kus maamulda pandi endine pedagoog, veidi üle kuuekümnene naine. Aastate poolest veel igati elujõulises eas, kui vaid... Jah, kui vaid poleks olnud pealkirjas äratoodud probleemi.
Suits suigutas, viin vinnutas, vein viis viimase
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohati tundub, et selle "va hundijalavee" käsitlemisega a la "poolt ja vastu", on mindud liiale, aga võta näpust. Ikka ja jälle toob elu ise meie ette juhtumeid, sündmusi, seiku, saatusi, mis oleksid ilma alkoholiprobleemita olnud olemata.
Anne (nimetagem lahkunut nii) oli, nagu öeldud, pedagoog, väga ilus naine, kes püüdis kõikjal, kuhu vaid sattus, meeste pilke - alati oli ta tähelepanu keskmes. Ka tööl läks tal hästi, kontaktid laste ja kaastöötajatega olid väga head.
Kuid pikkamööda hakkas kõik muutuma: Anne käekotti sigines suitsupakk, üha sagedamini käis ta pidudel ja olengutel, tööl tekkis pahandusi. Abikaasa noomis, õpetas, palus - miski ei aidanud, järgnes lahutus.
Peagi leidis naine elukaaslase, kelle käes püsis viinapits niisama hästi ja Anne pidi töölt lahkuma.
Tervis ei pidanud sellisele elupõletamisele vastu ja mitu korda käis kiirabi kohal ta streikiva südame pärast. Arstid soovitasid sigaretipaki ja pitsiga hüvasti jätta, kuid Anne ei kuulanud kedagi.
Peagi amputeeriti tal gangreeniohu tõttu jalg. Vaevalt haiglast koju pääsenud, läks kõik vana rada, kuni saatusliku laupäevaõhtuni, mil ta kokku vajus. Joomakaaslasest mees kutsus küll kiirabi, kuid oli juba hilja.
Nii troostitult lõppes elu, mis oli säravalt alanud.
Tubli, et ikka ja jälle käsitletakse alkoholiprobleemi.