Valgevenes tervitavad tulijat mannekeenid ja lampi täristav rähn

Nemani klaasipuhujad ja -vormijad jätavad ekskursandi tükiks ajaks seisma. Organiseeritud kaos, professionaalsus, töökaitsevahendite igasugune puudumine – ja imeilusad asjad, mis kõige läbi või kiuste sel laval sünnivad. Foto: Enn Hallik

Natuke nõukat, palju Euroopat. Autokraatsel valitsemisel seisvat süsteemi, aga ka suurlinlikku sära ja puhtust. Miljonid rublad taskus. See on tänapäeva Valgevene, meiesarnaste või steriilsete naabrite kõrval üks põnevamaid lähiriike.

Alustuseks lugu rahast, mis huvitab meid ju alati. Mõni aeg tagasi istunud väike eestlaste seltskond Minskis kõrtsis. Kui tuli arve, torgati kaks ja pool miljonit rubla kaante vahele ja jutustati odavat pitsi tõstes edasi. Kuni tuli kelner ja küsis: “Millal arve maksate?” “Kuulge, me ju maksime!” “Ei, maksmata! Näete, kaantevahe on tühi.”

Kes raha tuuri pani, ei saadudki teada, aga läks vaidluseks, mille lõpetasid kolm laua äärde ilmunud miilitsat. Käised üles kääritud, kõrgelennulised mütsid nagu satitaldrikud kuklas, Kalašnikovi automaadid risti rinnal. Kas maksate kohe või viime teid 48 tunniks isikute tuvastamiseks kongi? Veidi napsused mehed taltusid ja maksid hapu näoga arve teist korda kinni. Loo puänt seisneb aga selles, et veidi hiljem jõudis neile pärale, et kogu selle intsidendi hind oli vaid 13 eurot näo peale.