Valter Parve: Pärnu väärikate ülikoolist ning elutarkusest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valter Parve.
Valter Parve. Foto: PP

Paar nädalat tagasi, kui mulle räägiti austavast võimalusest esineda Pärnu väärikate ülikooli lõpuaktusel ja paluti nimetada teema, oli mul just käsil Artur Adsoni mälestusteraamat “Lahkumine”, mille sisuks on tagasivaade aastatele 1939–1951.

Üsna raamatu alguses esitab Adson küsimuse: “Kas talitasid meie riigi juhid Päts ja Laidoner õigesti, kui nad lasksid sündmustel minna nii, nagu need arenesid, s.o baaside andmisest kuni riigi loovutamiseni, ega andnud käsku relvadega vastu astumiseks?”

Oma raamatus astub autor vastu kriitikutele ja annab õiguse neile Eesti riigi juhtidele, kes käitusid noil keerulisil aastail vastutustundlikult – just nii, et see rahvale vähem kahju teeks. Otsuseid tehti, lähtudes elutarkusest ja sellest infost, mis juhtidele tol ajal kättesaadav oli. Nende hilisem kritiseerimine võiks liigituda tagantjärele tarkuse alla.

Tagasi üles