Kõik inimesed unistavad. Mõnel inimesel on nii kõrgelennulised unistused, et neid kutsutakse utopistideks. Võõrsõnade leksikoni kohaselt on utopist inimene, kes peab teostamatuid unistusi elluviidavaks. Üks selline mees oli läinud sajandi 20. aastail pärnakas Aleksander Adamson.
Haaret Adamsonil oli. Pärnu Kuninga ja Hospidali tänava nurgale ehitatava maja projekti tellis ta linna selleaegselt nimekalt arhitektide tandemilt Erich von Wolffeldtilt (1882-1936) ja Aleksander Nürnbergilt (1890-1964).
Millal see “plastilise vormilahendusega Riia-pärases heimat-stiilis hoone” ehitati? Oleg Kotšenovski on “Eesti kunsti- ja arhitektuurileksikoni” (Tln, 1996) kirja pannud, et A. Nürnberg tuli Pärnusse 1923. aastal. Samas on ta E. v Wolffeldtiga projekteerinud A. Adamsoni ärihoone Kuninga 25 juba 1922. aastal, millest 1924. aastal sai hotell, nüüdse nimega Victoria. Karin Hallas kordab sama Wolffeldti kohta kirjutatud artiklis.
Raamatus “Eesti arhitektuur 2” (Tln, 1996) kirjutab Kotšenovski, et hotell Kuninga 25 valmis 1923. aastal. Siit on need aastaarvud rännanud järgnevatesse raamatutesse: “Pärnu ordulinnast suvepealinnani” (2002), “Jalutaja teejuht” (2008). Pean minagi endale tuhka pähe raputama, sest kasutasin samu daatumeid, kui sellest hotellist esimest korda kirjutasin (Pärnu Postimees 11.12.2003).
Õiged ehitamisaastad peaksid olema need, mis on kirja pannud kodulinlane Karmo Tüür: 1924-1925 (Pärnu Kommunist 24.09.1984).
Ehitusloa andis linn Adamsonile 22.10.1922. aastal. Linnavolikogu koosolekul 26. juunil 1924 otsustati muude küsimuste seas rahuldada Adamsoni palve müüa maariba (Vaba Maa Pärnu väljaanne 28.06.1924).
Kaupmees Aleksander Adamson
Enne oma maja valmimist kauples Adamson Rüütli 29, pakkudes ostjatele toidu- ja maitseaineid, maiustusi, puuvilja, kala- ja lihakonserve, tubakasaadusi, tualett- ja pesuseepe, lõhnaõli, vineerkartonge, lastetoole, spordikärusid, mänguasju ja iga päev värsket pärmi. Kõike seda võis osta suurel ja väikesel arvul (“Tähtraamat”, 1923).
Üldiselt ei ole Adamson tööerakondlaste Vaba Maad sallinud ega selle veergudel kuulutanud.
Ometi andis linnakogumees 13. märtsil 1926 tööerakondliku lehe lugejatele teada, et on äri Rüütli tänavalt üle viinud oma majja Hospidali ja Kuninga tänava nurgal (VMPv 13.03.1926). Kui eeltoodud arve uskuda, oli Adamson huvitav ärimees, kes laagerdas oma maja kolm aastat enne sissekolimist. Uuelgi kohal kauples Adamson koloniaal-, delikatess- ja tubakakaubaga (“Pärnumaa ühiskondlik elu I”, 1926).
Veel ühe asja eest tuleb Adamsonile au anda. Ta oskas moodsas keeles PRile rõhku panna. Kaubamaja katusele pandi suured metalltähed A. ADAMSON. Seda trikki suutis alles sovetiajal korrata Pärnu masinatehas oma Rääma (Tööstuse) tänava tsehhi katusel.
Esimesena või vähemalt ühena esimestest kaupmeestest võttis Adamson Pärnus kasutusele kunstipärase logo, mida näeme tema lehereklaamil.
Adamson lehe väljaandjana
1926. aasta märtsis alustas Adamson kauplemist oma uue maja alumisel korrusel. Kõrgemaid korruseid ta ei reklaami. Sama aasta detsembris hakkas ta välja andma Pärnu Päevalehte, mis oli Tallinnas ilmunud Päevalehe kohalik saba.
Erinevalt muudest kohalikest sabadest trükiti seda kahele leheküljele. Uue ajalehe esimene toimetaja oli Eduard Nukk, kes kirjutas lehte kokku kaubamaja teise korruse toakeses.
Ajalehe esiknumber ilmus 6. detsembril ja Adamsonil oli jaksu teha lehte 1927. aasta mai lõpuni ehk selle aasta esimesed 125 numbrit. Siis tabas Adamsoni pankrot pärast veidi üle aasta kestnud kauplemist oma uues kaubamajas.
Ilmselt ei pidanud Adamson konkurentsile vastu, sest samasuguse kauba müüjaid oli Pärnus teisigi. Ta ei suutnud maja üleval pidada ja ehitamiseks tehtud võlgu tasuda. Pole parastada, et kes käskis kaubamaja ehitada. Mõni aasta hiljem – 1932 – avas Johann Andrekson Vee tänaval veel suurema kaubamaja ja kauples seal edukalt.
Hallid juuksed pankrotist
Adamsoni maksujõuetus tekitas halle juukseid paljudele inimestele. Nimelt oli selle ärimehe vekslitele käendajana alla kirjutanud mitu tema kodukandi ehk Halinga taluperemeest ja nüüd ähvardas nende talusid oksjonihaamer, nagu üks Halinga noorpõllumeestest kirjutas (VMPv 7.07.1927).
Võlausaldajad võtsid Adamsoni äri oma hooldamisele. Kaubamaja edasine käekäik oli kirev kui filmis. Kõigepealt müüdi 16.-17. detsembril 1927 kunagise kaubamaja ruumides enampakkumisel maha Pärnu Pangale kui suurimale võlausaldajale üle antud mitmesugune poekaup (VMPv 16.12.1927).
Seejärel kuulutas Reinhold Sproghe, et tema üürib odavalt välja Adamsoni majas suurepäraselt sisse seatud saali seltsidele ja perekondlikeks pidustusteks. Iga päev oli ta nõus vastu võtma pidustuste korraldamise ja saali dekoreerimise soove. Samas pakkus ta möbleeritud tube (VMPv 4.02.1928). Võõrastemaja ja alkoholita einelaua avamise loa andis talle Pärnu linnavalitsus (VMPv 4.02.1928).
1928. aasta 14. aprilli hommikul müüdi Adamsoni kaubamaja oksjonil maha. Rohkete asjahuviliste silmade all osales oksjonil kolm inimest: Pärnu Panga direktor Järv, sama panga nõukogu esimees kapten August Klein ja panga nõukogu liige G. Tannebaum.
Maja, mille ehitamine oli väidetavalt maksma läinud vähemalt 15 miljonit senti ehk 150 000 krooni, müüdi viie miljoni ja 80 000 sendi eest ehk 50 800 krooniga. Seega tegelikust väärtusest kolm korda odavamalt.
Maja läks Pärnu Pangale, mis oli Adamsonile obligatsiooni vastu andnud suurema laenu (VMPv 16.04.1928). Ühe võlausaldaja kaebuse peale läks maja aga rahukohtu otsusel uuesti oksjonile (VMPv 3.07.1928).
Esimene mehaaniline silmkoe töötuba
Sproghe kõrbes põhja ilmselt nagu endine majaperemeeski, sest maja teisele korrusele kolis Pärnu esimene mehaaniline silmkoe ja rantpaela valmistamise töötuba, mille omanik oli A. Ulfsak (Ulffsak, VMPV 2.07.1928). Tõenäoliselt kolis Ulfsak oma töökoja Kuninga tänavale Rüütli tänava majast 41, kuhu ta asus ümber 1924. aastal (VMPv 15.01.1924). Töökojas valmistati konkurentsitult madalate hindadega kootud jakke, pullovere ja lastekaupa.
Kaubamaja esimesel korrusel kauples kapten August Klein. 1928. aasta lõpul kuulutas ta välja äri lõpetamise puhul odava väljamüügi ning pakkus suures valikus ülikondi, palituid, kostüüme, kleidiriideid ja igasugust muud riidekaupa, vihmamantleid ja -varje, vastupidavaid saapaid, kingi, kalosse, kõikvõimalikku nahakaupa, hobuseriistu ja -rihmu (VMPv 2.10.1928).
Loomulikult jätkus Kleinil äri samas kohas ja kuulutus oli vaid trikk ostjate kohale meelitamiseks.
Adamsoni võlgade klaarimine käis edasi ja nagu näitab sõnum Pärnu-Jakobist, lootsid kohalikud talupidajad, kellel oli tehtud obligatsioon talu peale, pääseda Adamsoni võlgade tasumisest. Selgus aga, et see ei õnnestu, seepärast kardeti sealkandis veksleid nagu kurat välku (VMPv 24.01.1929).
Suur väljakolimine ja oksjon
23.-25. märtsil 1929 korraldati Ulfsaki kudumistööstuses 20. aastapäeva puhul näidiskudumisi. Nendel päevadel müüdi kaupa suure allahindlusega ja uudisena olid müügil mantelsallid (Pärnumaa 21.03.1929).
Juba 1928 oma äri lõpetama pidanud Klein kauples samas edasi. Mõni tema kuulutus: “Et aeg on kitsas ja raha vähe – sellepärast ostavad kõik oma kaubad A. Kleini kaubamajast, kus hinnad odavamad kui kuskil mujal.” (Pärnu Päevaleht 23.06.1929)
“Suur väljamüük. Kaubamaja A. Kleini Kuninga 25 ülekolimise tõttu uutesse ruumidesse. Suurem valik riide- ja nahkkaupadest Pärnus. Naiste botikud, mis varem maksid 22 kr, nüüd 12 krooni, saapad varem 16 kr, nüüd 6 kr. Ärge laske mööda sarnast juhust.” (VMPv 30.11.1929)
Seekord oli Kleinil kuulutusega tõsi taga. Läks kolimiseks. (Pärnumaa 17.01.1930)
Välja pidi kolima ka Ulfsak oma kudumistööstusega, ta läks Vee 4. Hiljem muutis ta eestistamise ajal oma perekonnanime Urvetiks (VMPv 19.02.1930).
Kaubamaja hoone oli Pärnu Panga hallata ja nii Kleinilt kui Ulfsakilt laekus rendiraha. Sellest hoolimata oli linnale tasumata kolme aasta kinnisvaramaks 607.50 krooni ja kruntraha (obrok) 30.04 krooni. Linnavalitsus nõudis selle pangalt sisse kohtupristavi abiga (VMPv 25.09.1929).
22. veebruaril 1930 oli endine Adamsoni kaubamaja teist korda oksjonil. Pakkujateks olid Pärnu Pank ja kapten August Klein. Taas jäi peale pank, pakkudes kinnisvara eest 35 000 krooni (VMPv 25.02.1930).
Nüüd uuris pank linnavalitsuselt, kas too kasutab oma seaduslikku ostueesõigust (VMPv 20.03.1930).
Juba pärast esimest oksjonit, mil hoone läks panga valdusse, hakati linnas arutama, mida pank sellega ette võtab. Ühed teadsid, et sinna kolib pank, teised arvasid, et tuleb suurem kauplus. Kolmandad arutasid, et linn kasutab ostueesõigust ja paigutab esimesele korrusele linnaapteegi, teisele linnapanga ja kolmandale pandimaja.
Kõik need targad mõtted ostusid sahinateks, sest linn ostueesõigust ei kasutanud ja maja jäi pangale, millele kohtupristav Ed Oja selle lõplikult 3. juulil 1930 üle andis (VMPv 4.07.1930). Nüüd olid pangal vabad käed hoone ümber ehitamiseks äriruumideks ja hotelliks (VMPv 6.06.1930).
Kaubamajast hotelliks
Kotšenovski järgi kohandati maja 1928. aastal Olev Siinmaa projekti kohaselt võõrastemajaks Grand-Hotel. Pärnu Pank sai majaomanikuks pärast esimest oksjonit ja võis Siinmaalt ümberehituseks kohe projekti tellida, kuid ümberehitamisega saadi alustada alles 1930. aastal, kui rentnikud olid välja kolinud ning pank saanud pärast teist oksjonit maja täievoliliseks omanikuks.
Töödega alustati suvel ja hotelliks ehitati ümber kaks ülemist korrust. Numbritoad said keskkütte, külma ja sooja vee, telefoni läbi kodukeskjaama. Põrandad kaeti linoleumiga ja tubadele paigaldati kahekordsed uksed.
Kahekordsete madratsitega voodid valmistasid Pärnu sadulsepad. Välismaa eeskujul planeeriti majja juuksurisalong ja hoovi autogaraaž. Alumisele korrusele sisustati peale hotelli müügisaali ja kahe äriruumi Pärnu esimene veinibaar (Pärnu Päevaleht 31.07. 1930).
Pank ei hakanud ise hotelli ja äriruume majandama, selleks otsiti operaatoreid ja kuulutati aegsasti, et üürile on anda kolm korralikku äriruumi koos sisseseade ja avarate keldritega (PPL 8.11.1930). Soovijaid oli Pärnust ja Tallinnast (PPL 27.11.1930). Hotelli osas osutus väljavalituks Endla teatri restorani ökonoom Robert Maiste (PPL 24.12.1930).
Hotell loodeti avada juba 1931. aasta keskel, kuid ametlik avamine oli pühapäeval, 8. veebruaril. Maiste tutvustas kutsutud külalistele moodsaid ruume ja sisseseadet. Numbritube oli 15, neist üheksa ühevoodilist ja kuus kahe voodiga. Külaliste kasutada oli kaks vannituba, söögisaal ja veinibaar (PPL 9.02.1931).
Majanduskriisi ajal polnud äriruumidele kerge rentnikku leida. Alles 1931. aasta lõpul leiti selleks saapatööstus Globus, mis avas oma Unioni-nimelise kaupluse 2. detsembril. Müügil olid meeste-, laste- ja naistejalanõud, botikud ja kalossid (VMPv 2.12.1931).
Jalanõudekaupluse eluiga selles majas ei olnud kuigi pikk, ainult veidi üle aasta, sest 1. jaanuaril 1933 avati Unioni jalatsikauplus juba Rüütli 45 (VMPv 10.12.1932).
Kohvik Café Grand
Alumise korruse äriruumid kogusid jälle mõnda aega tolmu, kuni paaril ettevõtjal Tallinnast tekkis idee avada nendes ruumides kohvik. 26. oktoobril vaadati ruumid üle koos paari kohaliku ehitusmeistriga. Eemaldati aknakastid, lõhuti maha vaheseinad ja tehti muud vajalikud ümberkorraldused (PPL 27.10.1933).
Uue kohviku operaatoriks (vanasti öeldi – kohvikupidaja) sai Pärnu tuntud kohvikupidaja Julius Herrnberger, kellel oli kohvik Nikolai tänaval. Otseselt tegeles uue kohvikuga Senta Herrnberger, kes seni suhtles kohvisõpradega kinos Capitol.
S. Herrnberger tänas kõiki ärisõpru, kes seni külastasid teda Capitolis, ja kutsus neid uude kohvikusse (VMPv 31.12.1933).
Uus mugav kohvik nimega Café Grand avati 4. jaanuaril 1934. Iga päev olid saadaval värsked ja tuntud headuses kohvisaiad, koogid, tordid jne.
Külastajatele olid lauamängud ja mängis raadio (VMPv 9.01. 1934). Oma silmaga käis uut kohvimaja juba avamispäeval üle vaatamas kohalik kohvikupublik (PPL 5.01.1934). 1. märtsist alates oli kohvik avatud kuni kella 24ni (PPL 1.03.1934).
1935. aastal müüs Pärnu Pank endise kaubamaja avalikul oksjonil 50 000 krooni eest AS Krediitpangale. Pank omakorda müüs maja kellelegi Herz Binmannile.
Kohtuasi
Enne kinnisvara ostja nimele kinnitamist ehk kreposteerimist otsustas Pärnu linnavolikogu kasutada ostueesõigust, et maja ei satuks juudi kätte.
Linnavolikogu lubas linnavalitsusel laenata maja ostuks vajalikud 20 535 krooni Pärnu Põllumeeste Pangast 6,5 protsendiga aastas ja üle võtta kinnisvarale jäänud obligatsioonivõlga 33 000 krooni AS Krediitpanga kasuks, millelt maksti seitse protsenti aastas (VMPv 24.07.1936).
Ka siseminister kinnitas Pärnu linnavolikogu 24. juuli otsuse endise Adamsoni maja ostmise kohta (VMPv 3.08.1936).
Paraku oli Binmannil ostuleping pangaga ja linnal tuli asju edasi ajada kohtus. 27. oktoobril arutas asja ringkonnakohus.
Linnavalitsust esindas linna juriskonsult vandeadvokaat H. Reimann, AS Krediitpanga ja Binmanni volinikuna advokaat A. Peet Tallinnast ja Binmannil oli veel abiks advokaat A. Peetre Pärnust.
Pärnu linn kaotas, sest advokaadid nuputasid välja, et linn oli mööda lasknud ostueesõiguse kasutamise tähtaja. Seepeale plaanis linn edasikaebust kohtukojale (VMPv 24.11.1936).
Elu kohvikus käis edasi, vaid ööl vastu 1. oktoobrit varastati valevõtme abil kohvikust 300 krooni maksnud raadioaparaat (VMPv 2.10.1936).
Politsei tabas vargad ja tagastas aparaadi, mille eest Senta Herrnberger tänas kriminaalpolitseid lausa ajalehe kaudu (VMPv 23.12.1936).
Kohvikukriis
Et linn jäi kohtus kaotajaks, sai kogu maja uueks omanikuks H. Binmann, kes hakkas kohe uut luuda mängima. Kasutades renditähtaja lõppemist, nõudis ta uue lepingu sõlmimisel kõrgemat kuurenti senise 80 krooni asemel.
Seepeale teatas Senta Herrnberger oma lugupeetud kohvikusõpradele, et Café Grand lõpetab tegevuse senistes ruumides. Kõiki ärisõpru ja külalisi tänati südamest.
Viimast korda oli kohvik avatud 23. detsembril südaööni (PPL 22.12.1936). Kogu alaline kohviku külastajaskond ilmus lahkumisõhtule. Kohal olid omavalitsuse ametnikud, arstid, ajakirjanikud, advokaadid ja teised kroonilised kohvikuhaiged.
Muusika ja doominomängu vahel mõlgutati muremõtteid, sest järelejäänud kohvikud (Herrnbergeri Nikolai 18) ei suutnud kõiki kohvisõpru mahutada. Pärnus algas kohvikukriis (VMPv 28.12.1936).
Elfriede Damm vs. linnavalitsus
1937. aasta jaanuaris pöördus Pärnu linnavalitsuse poole keegi tallinlanna Elfriede Damm ja palus luba avada kohvik Grand-Hoteli alumisel korrusel. Linnavalitsus nõustus.
Uus kohvikupidaja oli nõus maksma juba 140 krooni kuus ehk 60 krooni Herrnbergerist rohkem (VMPv 30.01.1937).
Majaostu protsessi kaotanud linnavolikogu aga leidis, et Pärnu kohvikute võrk ei võimalda uue kohviku avamist, pealegi kui suvel Rannasalong muudetakse kohvikuks, ega kinnitanud linnavalitsuse kohvikuloa andmise otsust. Damm kaebas ringkonnakohtusse ja nõudis, et tema palvele vastu tuldaks.
See käik ajas linnavolinike harja punaseks, sest – no kurat, eraisik hakkab linnavolikogule ette kirjutama, kui palju lokaale ja lõbustuskohti peab linnas olema (VMPv 2.03.1937).
Hotellimaja kohviku poolel valitses vaikus, kuid hotelli söögisaalis sai vastutulelike hindadega lõunastada 13-17 ja õhtust süüa 19-23. Söögisaalis kamandas endise söögisaali Kalev juhataja-omanik (PPL 10.07.1937). Kes hotelli poolt juhtis pärast R. Maiste varast ja ootamatut surma, ei õnnestunud välja selgitada.
Elfriede Dammi võit
Ringkonnakohus leidis Dammi kaebust arutades, et selles kaasuses ei ole tegemist uue kohviku avamisega, ja otsustas tühistada volikogu otsuse ning saatis asja linnavolinikele uueks otsustamiseks.
Seepeale andis Pärnu linna volinik revisjonkaebuse riigikohtusse, põhjendades, et loa andmine sõltub linnavolikogust, kes võib loa andmisest keelduda linna elu üldise korraldamise ja arendamise seisukohast lähtudes.
Riigikohus jättis Pärnu linna kaebuse tagajärjeta ja seletas: trahteriäri seaduse alusel kuulub kohviku avamiseks loa andmine linnavolikogu võimkonda. Sellest ei järeldu aga, et volikogu võib igal juhul loa andmisest keelduda ja jätta keeldumise isegi põhjendamata.
Loa andmisest võib keelduda ainult siis, kui paluja isik ei vasta seaduse nõuetele või ei sobi ruumid ega vasta tervishoiunõuetele. Volikogu keeldus kahel põhjusel: et ruumid ei vasta piisavalt nõuetele ja linn ise avab kohviku.
Ringkonnakohus ei pidanud neid põhjusi kaaluvateks, sest Pärnu linna tervishoiuosakond oli ruumid üle vaadanud ja nõuetele vastavaks pidanud ning linna poolt kohviku avamine ei saa olla takistuseks kohvikuloa andmisele (PPL 3.11.1937).
Volikogu punnib vastu
Novembri algul alustas E. Damm kohviku ruumide järjekordset põhjalikku remonti. Ruumidele anti uus välimus ja uuendati ventilatsiooni.
Nüüd haudus linnavalitsuse kohtusse kaebamist majaomanik Herz Binmann ja tahtis esitada kahjutasunõuet, sest kohviku ruumid olid volikogu valeotsuse tõttu kaua tühjalt ja tulu toomata seisnud (VMPv 4.11.1937).
Linnavalitsus omakorda võttis volikogu päevakorda Dammile kohviku avamiseks loa andmise (VMPv 26.11.1937).
Volikogu näitas, et koosnes tõelistest Eesti meestest: küsimuse arutamine võeti päevakorrast maha ja segase asja arutamine lükati volikogu detsembriistungile (VMPv 30.11.1937). Seejärel otsustas volikogu, et meie õuele ei tasu tulla kaklema, ole või Tallinnast. Isegi jaanuarikuu istungil õnnestus Dammi palve arutamine edasi lükata, sest volikogus selgus, et palve esitaja ei olnud täitnud nõudeid, mis trahteriseaduse § 19 on ette näinud (VMPv 27.01.1938).
Alles Pärnu linnavolikogu märtsiistungil sai Café Grandi kohviku lugu lõpliku lahenduse. Volikogu ei saanud enam loa andmisest keelduda (PPL 18.03.1938).
Kohvikupidamine ilmasõja eel
Kohvik avati taas pärast ligi poolteist aastat kestnud pausi. Külalistele korraldati koosviibimine 15. juunil ja alates 16. juunist 1938 oli kohvik külastajatele avatud.
Kohvikuruumidele oli antud hele ja rõõmus ilme ning osa seinu kaetud peeglitega. Kohvikusse oli muretsetud pehme mööbel (PPL 16.06.1938).
Kohvikupidaja lootis seltskonna lahket poolehoidu ja külastamist ning pakkus oma köögis valmistatud kondiitritooteid, millele võeti vastu ka tellimisi (PPL 15.06.1938).
Sügisel mõtles kohvikupidaja välja mitmesuguseid nippe rahva kohvikusse meelitamiseks. Nii sai 26. ja 27. oktoobril kohvikus ära arvata mustlasneidu kujutava suure nuku õiget nime. Õige nime äraarvaja sai nuku endale (PPL 25.10.1938).
20. oktoobril pidi kohvik põlema minema, sest tahmaluugist oli tulesäde seina vahele sattudes selle süüdanud. Tuletõrjujad said kohe jaole ja kustutasid leegid algstaadiumis (PPl 21.10.1938).
10., 17. ja 24. novembril olid küünlavalgusõhtud ja pakuti vastavalt hane, eraldi selleks õhtuks valmistatud küpsiseid ja kohvitassi juurde käisid Pariisi võileivad.
15. detsembril korraldati kohvikus küünlavalguses kirjandusõhtu. Pärast ajakirjanik Juhan Kanguri avasõna luges Endla näitleja Voldemar Laason ette katkendeid August Gailiti uuest romaanist “Karge meri” ja kõmu tekitanud romaanist “Tint”. Vabu laudu ja toole sel õhtul kohvikus ei olnud (PPL 17.12.1938).
22. detsembril korraldati kohvikus jõuluõhtu, kus jõuluvana jagas igale kohvikukülastajale maiustustepakikese ja andis üle rohkesti nimelisi kinke (PPL 24.12.1938).
1939. aastal mõtles kohvikupidaja välja värske keedisega pannkoogiõhtud. Terve augusti oli ühel päeval nädalas pannkoogiõhtu, pakuti harilikke ja suuri ülepannikooke.
Septembris taheti korraldada igal neljapäeval küünlavalgusõhtu Berliini pannkookidega ja edaspidi pakkuda iga kord erisuguseid küpsiseid (PPL 14.09.1939).
Ootamatult tuli aga kohvikupidajate vahetus ja seepärast sulges kohvik lühikeseks ajaks ümberkorraldusteks uksed. Uueks kohvikukorraldajaks sai endine Rannakohviku pidaja A. Kalbus. Osa kohvikust sai uueks sisustuseks Eesti mööbli ja põrandad kaeti vaipadega. Rannakohvikust tuli kaasa kondiiter. Taas avati uksed 3. oktoobril 1939 (PPL 1.10.1939).
Avamispäeval oli kohvik jälle pilgeni rahvast täis. Uue kohvikupidaja uuendus oli elav muusika. Kontserttrio mängis iga päev alates kella 17.30st. Kondiitrisaaduste müügilett eraldati publikust sissepääsu kõrvale (PPL 6.10.1939). Pühapäeviti mängis trio kolm korda: alustas kell 12, siis 17.30 ja 20.15. Esmaspäeviti olid küünlavalgusõhtud (PPL 8.10.1939).
Kohvisõpradele olid kohapeal lugemiseks ajakirjad ja ajalehed. Et vahepeal oli alanud Teine maailmasõda, sai kohvikus kuulata päevauudiseid.
Muusikat pakuti igale maitsele. Nii oli 26. oktoobril operetimuusika õhtu, 27. oktoobril valsside ja romansside õhtu, 7. novembril ooperi- ja balletimuusika õhtu, 8. novembril popurriide õhtu, 9. novembril mardilaupäeva meeleolumuusika, 10. novembril ooperi- ja helifilmimuusika õhtu jne.
Külastajate ette toodi Endla teatri näitlejad. Nii esitas 7. detsembril humoreske Asta Villmann (PPL 7.12.1939). 19. detsembril tähistati jõuluõhtut ja rahva ette tulid kell 20 ja 21 näitlejad Asta Villmann ning Paul Ruubel (PPL 19.12.1939).
1940. aasta veebruaris paigaldati kohvikusse Eesti Punase Risti uut tüüpi mänguautomaat, millel mängides võis viie sendiga võita heal juhul viis krooni. Väiksemad võidud olid 10, 20, 40, 60, 80 ja 100 senti (PPL 17.02.1940).
23. veebruaril avati kohvikus kolme Pärnu kunstniku, Konstantin Süvalo, Erich Lepsi ja Ursus Tamme tööde näitus. Süvalolt võis näha kolme tööd, mis eelmisel aastal olid väljas olnud Roomas ja Budapestis Eesti maalikunsti näitusel. Tamm eksponeeris graafikat, Leps portreesid. Kõik tööd olid müüdavad ja hinnad kõikusid 10-50 krooni vahel (PPL 24.02.1940).
Kuninga 25 natsionaliseeriti Herz Binmannilt 1940. aastal pärast punast juunipööret.