/nginx/o/2010/09/24/438106t1he38f.jpg)
Viimastel aastatel on energia hind märkimisväärselt tõusnud ning päevakorda tõusnud vajadus energiat kokku hoida. Ehituskulude ja hoone kütmiseks tehtavate kulutuste vahekord on muutunud. Vaevalt mõtlesid inimesed hoonete õhupidavusele kümmekond aastat tagasi nii põhjalikult kui nüüd.
Kuigi piirdetarinditele esitatud nõuded on välja toodud juba enne buumi Eesti Vabariigi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energiatõhususe miinimumnõuete määruses ja Eesti Vabariigi standardis EVS-EN 13829, neid millegipärast ei järgitud. Kas teadmatusest või tahtlikult, ei oska öelda.
Õhulekked halvendavad sisekliimat
Hoonepiirete õhupidavus on otseselt seotud maja kütte- ja ventilatsioonikuludega. Välispiirde hõredast aurutõkkest liigub soe õhk läbi soojusisolatsiooni, milles ta jahtub ja kondenseerub.
Liigniiskes tarindis võivad levima hakata hallitus ja seened. Õhulekked halvendavad hoone sisekliimat oluliselt. Talvel muutub ruumides õhk kuivaks ja suvel omakorda ei paku piirded kaitset välise kuuma eest. Halb õhutihedus toob kaasa helipidavuse vähenemise ja tuletundlikkuse suurenemise.
Seda, kas teie maja peab õhku, saab teada rõhutestiga. Hoone välisukse ette paigutatakse ventilaator, mis tekitab majas välisrõhuga võrreldes 50 paskali suuruse erinevuse. Ventilaatori kaudu mõõdetakse kulgeva õhuvoolu hulk. Fikseeritud õhuvoolu hulk ongi piirde leketest põhjustatud. 50 paskalit tekitab niisama suure rõhuerinevuse nagu väljas puhuv tuul, millel kiirust umbes 10-15 meetrit sekundis.
Enne õhutihedustesti algust tuleb sulgeda kõik ventilatsiooniavad, samuti küttekollete lõõrid. Soovitav on teha õhutiheduskontroll enne lõpliku viimistluse tegemist, sest pärast ei ole lekkivad kohad enam termoviisoriga eristatavad ega ligipääsetavad. Parimal juhul tuleks kontroll teha enne sisevoodri paigaldamist. See annab võimaluse tihendada lekkeid veel rõhutesti tegemise ajal.
Õhutihedustesti tulemus on õhulekkearv. Välispiirete keskmine õhulekkearv ei tohi üldjuhul ületada üht kuupmeetrit tunnis välispiirde ruutmeetri kohta. Miinimumnõuetele vastav hoone kujutab endast pigem lekkivat kui õhkupidavat tarindit.
Mõõtmistulemused ei vastanud ootustele
Selle aasta kevadel mõõtsime magistritöö juhendaja Martti-Jaan Miljaniga viit Tartu ümbrusesse buumi ajal (2006-2009) ehitatud hoonet. Tulemused olid kõike muud kui ootuspärased. Viiest majast ükski ei vastanud Eestis kehtestatud energiatõhususe miinimumnõuetele. Kõige paremgi eramu ületas normatiivides toodud hoonekarbi õhutiheduse piirarvu 2,5 korda ja kõige halvem üle 6,5 korra.
Märkimisväärne on asjaolu, et eramud 2, 3 ja 5 (vt graafikut) on ehitanud samasuguse projekti järgi sama ehitaja. Õhutiheduskontroll tehti viimastel aastatel populaarseks osutunud välispiirdelahendustega majades, kus kandev tarind on Fibo-plokk (laius 250 mm) ja soojusisolatsiooniks EPS (vahtpolüstüreen, laius 150 mm). Piirde sise- ja välisviimistlus on tehtud krohviga.
Uuringute tulemused näitavad, et eri arhitektuuri- ja konstruktsioonilahendustega on võimalik saavutada väga häid tulemusi.
Millest sõltub piirdetarindi õhupidavus? Põhiliselt neljast aspektist: kasutatavatest ehitusmaterjalidest, ehitustehnoloogiast, tööde teostamise kvaliteedist ja ehitusjärelevalvest. Ühtegi neist ei tohi alahinnata.
Kvaliteetse hoone ehitamiseks oleks vaja pöörduda kutselise ehitusjärelevalvaja poole. Kontrollida, kas ehitustöölistel on erialane haridus (kutsestandardi mõistes) ja kuidas on vastutav spetsialist seotud nii firma kui objektiga. Neid samme järgides saab inimene ise kaasa lüüa soojapidava kodu püstitamisel.