Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2010/09/30/441648t1h84bd.jpg)
Lemme talu peretütar Juta Voki mäletab pühapäeva vastu esmaspäeva 66 aastat tagasi, nagu toimunuks 24. ja 25. septembri lahing taganevate Saksa vägede ja pealetungivate punaarmeelaste vahel tema külas läinud nädalal.
“Esimene, kes meie õues maha lasti, oli hallivöödiline kõuts, siis võtsid sakslased sihikule kanad ja lõpuks veristasid paar kesikut,” räägib Juta Voki, istudes iidvana pärna lähedal, mille alt kihutasid 1944. aasta sügiskuu lõpul läbi Vene tankid.
Talust poolsada meetrit, mööda Pärnu-Ikla maanteed, liikus vahetpidamata Läti suunas põgenike voor segamini sõjamasinatega.
Kuigi Tallinnas lehvis juba Pika Hermanni tornis punalipp ja Pärnu oli tollases mõistes vabastatud, ootas surmani kurnatud rindemehi ees veel üks taplus, viimane Mandri-Eestis, enne kui vaibus sõjakõmin ka saartel.
Maalilise Lemme ranna olid taganevad sakslased valinud kohaks, kus pidurdada kiirelt pealetungivaid punaarmeelasi.
Tankid pärna alt läbi
Viieaastase lapse silmadega jälgis Juta, kuidas ema-isa ja naabrite näod muutusid murelikuks, kuidas kottidesse pandud vili veeti liivapõndakusse peitu ja laudaloomad aeti metsavarju aedikusse.
“Mind viidi vanatädi juurde, siit mitte kaugele, isa meiega ei tulnud, jäi kodu valvama,” meenutab Juta. “Pühapäeva keskpäeval käis selline kõmakas, et tuletukid lendasid mereni välja, paarisaja meetri kaugusele – sakslased lasksid üle Lemme jõe viinud kaks palksilda õhku. Isa ja tädipoeg kastsid maja katust veega, et see suure kuumusega tuld ei võtaks.”
Vastu õhtut pakkis ema majakraami kokku, pani pambud vankrile ja Juta leidis ennast koos nendega kaugemalt luidete vahelt. Paluti jumalat ja loodeti looja peale, et selles möllus hing sisse jääks. Ümberringi käis lahing Saksa kattesalga ja punaarmeelaste vahel.
“Üks sakslaste moonaauto põles üle jõe, üks sakslane on siia meie õue maetud, kaks naabertalu juurde,” räägib Juta.
Vene tankid jäid ligi kümne meetri kõrguse kaldaga jõe ääres pidama, keerasid mere poole, kihutasid läbi taluõue, üle võtmata kartulipõllu ja sealt tee peale.
Merel piki Liivi lahe rannikut patrullisid Saksa sõjalaevad. Tulistasid mürske maa poole, tekitasid möllu, aga rannaküla elanike õnneks lõhkesid mürsud taluhoonetest kaugemal, üle tee metsa all.
“Meile jäi neli-viis meest tallu rannakaitse või piirivalvuritena, ehitasid tamme otsa vaateplatvormi ja käisid paar korda päevas sealt mereranda kontrollimas, keegi randa minna ei tohtinud, isegi linnujäljed pidid olema sirgeks riisutud,” meenutab Juta.
Saksa mundris venelased
Mõni päev enne Lemme lahingut astusid Kõveri talu õue kolm uhiuutes Saksa mundrites meest. Tollal 13aastane Leida Kallas meenutab, et mehed rääkisid tema isaga vene keeles, kuigi pakkusid Saksa sigarette ja küsisid toitu vastu.
“Nende kotti rändasid leib, vorstid, piim – arusaamatust ei tekkinud, sest mehed olid relvastatud ja läksid oma teed, selge, et Vene luure oli mõnda aega rindejoonest ees,” seletab Leida.
Maanteel sillad õhitud, rikkusid taganejad Pärnu-Ikla kitsarööpmelise raudtee.
Koodi talu õues seadsid sakslased lahinguvalmis kahuri, telefoniliin veeti Kabli männikust Koodil asuvasse staapi. Staabiohvitserid seadsid ennast talus sisse, nautisid enda varudest joogikraami ja õuelt püütud kanadest praadi, kui puhkes lahing. Sidemees ei olnud neile hoiatust andnud, hiljem leiti ta Kabli männikust, tääk seljas.
Ümbruskonna elanikud olid hirmul, kartes, et kui venelased ei pääse Lemme jõest üle ja algab lahing sakslastega, võivad pealetungijad pöörata piki kallast Taeste suunas ja hakata talusid põletama. Häädemeeste ümbruse elanikel oli meeles 1941. aasta südasuvi, kui hävituspaljon põletas Rannametsa küla maani maha.
“Minu kui teismelise lapse jaoks oli sel õhtul ja ööl toimuv õuduste tipp,” tunnistab Leida. “Istusime täies riietuses peretoas ja kartsime, et sõjategevus jõuab meie õue, isa-ema otsustasid, et siis tuleb metsa põgeneda … Ja siis juhtus midagi kummalist. Olin jäänud laua äärde magama, ärgates paistis päike ja oli nii vaikne, et … Esimene asi, mida nägin, oli see, et naabrinaine tassis endapikkust kotti, sõjapõgenikest ja lahingumöllust vedeles metsa all ja tee ääres igasugust kraami.”
Isa rääkinud hiljem, et Lemme jõe äärest taandunud Saksa sõdurid piki kallast metsa nii, et suur “pardirada” tulnud küla suunas.
Külanaisi rõõmustasid villasest kangast sinelid, mida vooridest jäänuna sületäite viisi kodudesse tassiti ja ümberõmmeldes kehakateteks nagu marjaks ära kulusid.
Viimane ohver külanaine
“Mõni aeg pärast Lemme lahingut tulid metsast meie ja naabertalu lahutava kiviaia juurde umbes viisteist Saksa sõdurit, meie õuel olid isa ja paar töömeest, relvastatud sõdurid jäid kaugemale seisma, pidasid isekeskis aru ja saatsid siis kolm meest teed küsima, Lätimaa poole,” kirjeldab Leida.
Aga üks traagiline lugu hoidis kohalike meeli kaua ärevil, näidates veel kord, kui habras võib olla saatus. Mereäärse Kangro talu peretütar oli kodus kurguhaigusega voodisse jäänud, kui tema õde Häädemeestele apteeki rohu järele läks. Lahingu eest püüdis isa tütart talutada kartuliauku varjule, kuid haige varises ülepingest kokku.
Sama päeva õhtul jõudis sõjast tagasi tema mees, leides eest veel poolsooja kadunukese ja pooleaastase poja. Nii jääbki Marta Türk viimase lahingu kaudseks ohvriks. Langenud Saksa sõdureid matsid kohalikud, kohad püsivad mälus muutunud maastikule vaatamata. Venelased viisid oma langenud ilmselt kaasa.
Riivistamislahing kui pidur
Pühapäeval, 24. septembril 1944 seisab võitlusgrupp Petersen (49. rügemendi “De Ruyter” II pataljon) Lemme jõe kaldal, riivistades piki rannikut lõuna suunas viivat ühte tähtsaimat teed.
Järgnevat ei unusta ellujäänud niipea. Pimeneva õhtu hakul teatab eelpost kolme Vene tanki ja 20 jalaväelasega laaditud veoauto lähenemisest. Kaks tanki on teinud haagi läbi taluõue ja liiguvad teed pidi edasi, kolmas muutub lähivõitluses vanarauaks.
Pealetungijate jalavägi püüab sakslaste positsioonidest läbi murda, rünnakule läheb paarkümmend tanki piki rannikut ja maanteel ning murrab sakslaste peavõitlusliinist läbi.
“Suurtest kaotustest heidutatud, pöördus vaenlane oma lähtepositsioonidele tagasi. Vahepeal lahingusse toodud reservid hävitasid veel kaks taganevat tanki,” kirjutab Wilhelm Tieke “Truuduse tragöödias” Saksa Peterseni võitlusgrupi peetud lahingust.
Jätkates: “Nüüd tõmbasid mõlemad pooled hinge. Seda pausi kasutas pataljon vaenlase tugeva surve eest taandumiseks. Vaenlane püüdis nüüd liikuvale kolonnile selja tagant lähenedes sellega võitlusse astuda. Unterscharführer Spork tõi kaks kerget jalaväekahurit kohale ja hävitas ühe tanki, niiviisi edasist taandumist kattes.”
Et pataljoni mehi vaenlase tankirünnakute eest kaitsta ja veokeid hävitamisest hoida, annab komandör käsu õhkida sild põhja pool Heinastet, kuigi tema adjutant ja hulk mehi julgestavad rannikujõekese põhjakaldal taandumist.
“Ajaloolastelegi on teadmata Lemme kattelahing, mistõttu lahingu kirjeldus ja selle skeemid annavad täiesti uut materjali,” kirjutab 1998. aastal valminud õpilasuurimuse retsensent, tollane Tallinna linnamuuseumi vanemteadur Kaupo Deemant.
Artiklis on kasutatud Häädemeeste keskkooli õpilaste Lenne Lilleste ja Gerli Toodu uurimust “Sõjasündmustest ja Eestist põgenemisest 1944-1945”, juhendas Leida Kallas.