/nginx/o/2010/10/01/442111t1hb8d9.jpg)
Pärast Euroopa Parlamendi liikme ametiaja lõppu 2009. aastal tipp-poliitikast kõrvale tõmmanud Andres Tarand pöördus tagasi juurte juurde ehk sisustab pensionipõlves päevi kliimamuutuste uurimisega, mille tarbeks on ta kolleegide abiga aastakümneid oma kliimapanka materjali kogunud.
Europarlamendis tööstuse, teadusuuringute ja energiakomisjoni liikmena töötanud Tarandit teeb murelikuks, et Eestil pole selget energiapoliitikat ja mitmekesise süsteemi loomise asemel kaldutakse äärmustesse, olgu selleks siis parasjagu unistus oma tuumajaamast või plaan tuuleenergia osatähtsust suurendada.
Teenekas sotsiaaldemokraatide liige päevapoliitikasse tagasi ei kipu, ehkki on mõnevõrra pettunud oma erakonna käekäigus, millele ei mõjuvat hästi ei pealinnas Keskerakonnaga moodustatud koalitsioon ega erakonna esimees Jüri Pihl.
Oma loengut Pärnus teadlaste ööl alustasite väitega, et kliimamuutused on ohtlikud. Mis meid peaks murelikuks tegema?
Inimkonnale on kõige ohtlikumad vaesus ja nälg, mida soodustavad looduskatastroofid, nagu maavärinad, vulkaanipursked, tsunamid. Vaesus sünnitab surveid, ükski nälja piiril inimene ei jäta võimalust kasutamata, et näiteks Aafrikast paadiga illegaalselt Euroopasse tulla.
Sellised sündmused näitavad, et kui kuskil läheb liiga suurteks rahutusteks ja hädad võtavad väga suured mõõtmed, ei jäta see kedagi puudutamata. Eesti on võimeline piskuga katastroofipiirkondi aitama, aga kui katastroofid muutuvad massiliseks, on asi täbar.
Palju räägitakse kliima soojenemisest. Miks selle pärast teaduses muretsetakse, inimesele pole erilist vahet, kas suvel on 32 või 33 kraadi sooja.
Et põhja pool on temperatuuri kasv alati suurem, toob see kaasa Arktika jää sulamise. Sellega seoses võivad toimuda olulised muutused Golfi hoovuses ja tsüklonite tegevuses. Ehk kui tsüklonid pöörduvad rohkem lõunasse, on meil talvel palju külmem, läheb kütet rohkem ja on vaja maju tihendada. See kõik on tõenäosus, mitte aamen kirikus.
Kas tavakodanikul on roll kliimamuutuste tekkimises või on see pigem mäng, mida mängitakse poliitilisel tasandil?
Ikka on. On tehtud küsitlus ja inimesed ise arvavad Euroopa Liidu maades, et neil on oluline osa. Eriti haritud ollakse Skandinaavias, näiteks isikliku vastutuse prügimajanduses on nad omandanud kaks-kolmkümmend aastat tagasi. Meil on olnud mitu positiivset aktsiooni, kuid Eesti pole veel põhjala tasemel.
Energiapoliitika on asi, millest kliimast rääkides ei saa üle ega ümber.
Absoluutselt. Raiskasin 20 aastat, aga energiapoliitika arengukava sain 1998. aastal kokku lepitud, küll suurte kompromisside hinnaga. Ilmselt tänu sellele, et pärast peaministriks olekut on mõni aasta su sõnad kaalukamad, sest mine tea, äkki läheb kuradit veel vaja. Kuid sisulist mõistmist ei tekkinud.
Nüüd on seda rohkem, sest parlamendi komisjonid käivad europarlamendis ja saavad sealt teadmisi. Muidugi kui tuli tuumalobi, oli näha, kuidas inimesed, kes enne pole energeetikas piuksugi teinud – ja õigesti tegid, et ei piuksunud –, hakkasid rääkima, et meil pole muud alternatiivi. No kust selline asi võetakse?
Lahendus pole, et teeme ühe või teise. Küsimus on selles, et oma ressurss on igas piirkonnas ja on odavam ning parem, kui me ei pea energiat liigutama riigi ühest otsast teise, vaid leiame need ressursid üles.
Selget poliitikat pole suudetud ära õppida, iga paari kuu tagant tõmmeldakse uue plaaniga. Seda ei talu ükski investor ja sellepärast pole midagi head juhtunud. Vaatame, kui leedulaste tuumajaam tuleb ja meid mängu võetakse, on üks mure lahendatud.
Aga kui ei võeta?
Siis on jama. Siis hakatakse võib-olla oma ehitama. Seda peaks üldrahvalikult arutama, referendumil. Energiat saab teistpidi ka, aga kui rahvas tahab, on ta oma riski võtnud.
Ütlesite, et riigikogus on inimesi, kes pole energiaküsimustes pädevad, miks te arvate, et rahvas on?
Rahvas pole ka pädev, aga siin on ekspertidel suur roll mängida. Kuidas lobistil ja eksperdil vahet teha, see on äärmiselt keeruline. Tuleb lasta mõlemal poolel rääkida küllalt kaua. Ja siis otsustatakse, nagu jumal juhib.
Pärnumaal on tuulikute teema põletav. Nende vastu sõditakse mitmel põhjusel, alates maitsetust välimusest kuni rannikulindude hukkumiseni.
Vibratsioonist tekkiv heli on teatud juhtudel õige, kuid need normid on paika pandud ja neid rikkuda ei tohi. Seal all elada ei saa ja inimene, kelle hoovi tahetakse ehitada, võib ehitaja pikalt saata.
Lindudega pole generaatoritel pistmist. Mõni peast sassi läinud lind võib igale poole sisse sõita, aga hukutame neid peamiselt autodega, igaüks sõidab mõne surnuks. Ma olen amatöörornitoloog ja ignorant, aga lindude hukkumine on loll jutt. Rändparved ei lenda generaatoritesse, sest nad ei näe ainult udus, aga udus ei puhu tuul ja generaator ei käi ringi.
Mis puutub koledasse ja ilusasse, siis see on maitse asi, aga inimene harjub igasuguste asjadega.
Kole oleks, kui generaatorid on majadele liiga ligidal ja neid on nii palju, et ei saa enam seenemetsas käia, ilma et tuuleveskit ei näe, aga sellist asja ei saa Eestis juhtuda. Liialdusteni ei tohi kunagi minna, pole vaja ehitada perspektiiviga, et 50 protsenti energiast tuulest saada. Süsteem peab olema mitmekesisem ja tuul vajab kompensatsiooni, kui tuleb tuulevaikus. Meil on selleks põlevkivi.
Energialiikide mitmekesisuse vajadust on Venemaa Euroopale väga teravalt õpetanud.
Ta on õpetanud oma praktikaga: kui tahan, annan, kui ei taha, ei anna. See on mõju avaldanud ja nüüd on valminud Prantsusmaal Marseille’i lähedal tohutu gaasiterminal, kus Lähis-Ida gaas tehakse vedelaks ja transporditakse laiali.
Balti riikides on räägitud ühe sellise tegemisest, aga ma pole päris kursis. Plaan oli Paldiskisse, sõltuvuse vähendamiseks Venemaast oleks see ehk strateegiliselt õige.
Pärnakatel on viie aasta tagune jaanuaritorm teravalt meeles. Kas peaksime hakkama harjuma, et üleujutused korduvad?
Nad on olnud ja tulevad. Esimene kirjeldus pärineb 17. sajandist.
Ma ei julge lubada, et üleujutused sagenevad, sest vee tõus Läänemeres on natukene ebaselge ja problemaatiline. Ühendatud anumate seaduse järgi peab vesi siingi tõusma, kui tõuseb maailmameri. Aga Pärnumaa maapind enam ei tõuse, tasakaal on tekkinud. Siis hakkab lihtsalt meretase kõrgem olema ja torm teeb kaugemal kahju. Aga selle aja peale on võimalik tammile mõelda, praegu oleks see liiga kallis projekt.
Praeguse linnaeelarve juures on iga projekt Pärnule liiga kallis, tammist rääkimata.
On kehvapoolne aeg, aga saab teha muudki. Näiteks ehitades varu anda ja vääruslikku kraami mitte keldrisse paigutada. Tormiprognoosi tulles saab asjad kuivale tõmmata ja paar paadipäeva elab üle.
Kas tänavuse harjumatult kuuma suve järel on põhjust oodata külma talve?
On vähetõenäoline, aga pole ühtegi loodusseadust, mis ütleks, et see ei saa tulla.
Olete elukutselt klimatoloog, kuid suur hulk inimesi teab teid eelkõige kui tipp-poliitikut. Kuidas poliitikasse sattusite?
Sündisin 1940, kui oli Eesti Vabariik. Poole aastaga oli ta läinud ja sellest ausalt öelda ma eriti osa ei võtnud. Kui tal tekkis teine võimalus, oli see minu jaoks kõige tähtsam asi, mis mu elus võiks juhtuda. Rohkem mul mõtteid tollal polnud, olin poliitikahuviline, päevakajaliselt informeeritud, mu ema oli ajalooõpetaja. Ma ei hüpanud, pea ees, tundmatusse, mul oli mingi aimdus, kuidas riiki peaks tegema.
Kuidas teie kunagine ettekujutus riigi toimimisest meie tänapäevaga kokku läheb?
Inimene mõtleb ikka ideaalmaailma peale. Tegelik elu osutus karmimaks, kuid oli nii head kui halba.
Stagneerumine hakkas minu jaoks siis, kui saime jõukamaks ja parteid muutusid huligaansemaks. Inimesed olid hirmu täis: kui olid alandlik, kõlbasid alati, kui hakkasid targutama, polnud sinust enam pikalt asja. Parteile vastu ei tohtinud hakata.
Meil oli vähemalt kolm parteid, kes seda mentaliteeti ohtralt kasutasid ja kasutavad siiamaani, ehkki üks on vist kadumas, kui ma õigesti aru saan.
Olete pärast europarlamendist lahkumist tipp-poliitikast kõrvale tõmbumise otsust kahetsenud?
Ma ei lähe mingil juhul poliitikasse tagasi, sest mu iga on selline, mis ei tee inimest mingil viisil terasemaks. Pigem on vaja teha neid töid, mida valdan.
Peatsetel riigikogu valimistel teid kandideerimas ei näe?
Ei, olen seda avalikult öelnud. Ma võiks ju seal pingis tukkuda, otsustavatel kordadel suudaksin reageerida ka, aga tundsin suurt võlgnevust oma kunagiste kaastöötajate ees, kes on mulle kliimapanka kogunud palju väärtuslikku materjali. Kui ma seda tööd nüüd valmis ei saa, mis pagana inimene ma siis olen.
Olete sotsiaaldemokraatide teenekas liige, kuid erakonna mehkeldamine Tallinnas Keskerakonnaga teid just ei rõõmusta.
Ma pole seda varjanudki. Kui midagi on Eestis vene bolševistlikust kultuurist – ma ei räägi vene kultuurist – säilinud, siis Keskerakond on juhtival positsioonil. Kui käia pidevalt Moskvas prügimajandust arutamas ja rida praeguse korruptsioonini pikendada, on lihtne öelda, et Savisaar ei ole kas oma ülesandega hakkama saanud või kuritarvitab mõnevõrra meelega.
Meie seltskonda ilmselt suunas koalitsiooni eeskätt see, et on poliitikuid, kellel on raske väljapaistvat töökohta leida. Sellepärast on parem, kui poliitikul on mingi teine võimaluski ametit pidada.
On see pannud teid sotsides pettuma?
Olin pettunud juba mõnevõrra enne. Olime algusaegadel võib-olla liiga akadeemilised, aga ühelgi juhul ei olnud meil kandev karjäärielement. Praegustel noortel on kahtlemata õigus oma koha eest võidelda, kuid lootsin, et jälgime rohkem heade tavade silmapaistmist. Sisekliima on murendatud ja siis tuli Jüri Pihli ajajärk, kus on probleem selles, et jõustruktuurides väga hästi hakkama saanud inimene ei ole niisama hea kõigis ühiskonnale olulistes sektorites. Mulle on jäänud mulje, et mõni külg on tal nõrk. Sellest on tekkinud küsimus, et võiks vahetada.
Vahetada Pihl välja või vahetada erakonda?
Mina ei vaheta midagi.
CV
* Sündinud 11. jaanuaril 1940 Tallinnas.
* 1963 lõpetas TRÜ klimatoloogia erialal.
* 1992-1994 Eesti Vabariigi keskkonnaminister.
* 1994-1995 Eesti Vabariigi peaminister.
* 1995-2004 riigikogu liige.
* 2004-2009 Euroopa Parlamendi liige.
* Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kauaaegne liige.
Riiklikud autasud:
* 1998 Taani WWFi autasu Panda Award.
* 2001 Prantsusmaa Auleegioni Ordeni Komandöririst.
* 2001 Riigivapi II klassi teenetemärk.
* Avaldanud mitu raamatut ning kirjutanud arvukalt kliima, poliitika ja energiamajanduse teemalisi artikleid.
* Abielus Mari Tarandiga, poeg Indrek Tarand on Euroopa Parlamendi liige ja Kaarel Tarand kultuurilehe Sirp peatoimetaja.