Hooletus ees - kodutud sees - tulekahju järel. Pärnu

Foto: Ants Liigus

Sügiskülmade saabudes lähevad tühjalt seisvad majad taas hinda. Mitte küll võimalike ostjate seas, vaid inimeste hulgas, kel pole tahtmist või võimalust kurjade ilmade eest mujale varjuda.

Pärnus on selliseid lahkeid maju Lääne-Eesti päästekeskuse andmetel 33. Neist kümne juurde tegid päästekeskuse tuleohutusbüroo juhataja Jaak Jaanso ning vaneminspektor Piret Sarapuu neljapäeval n-ö koduvisiidi. “Valisime atraktiivsemad välja,” selgitas Jaanso.

Eks lähiajal heidetakse pilk peale linna ülejäänud tondilossidelegi. Just nimelt heidetakse pilk. Põhjalikumat inspekteerimist septembrist jõustunud seadusemuudatus ei võimalda.

Kui päästja tahab võimalike ohuallikate leidmiseks hoonesse kiigata või tõsta jalga eramu territooriumile, peab tal peremees, tema poolt volitatud isik või kirjalik luba kaasas olema.

Sestap lähtuvadki tuleohutusinspektorid ilma mööndusteta loogikast, et blokeerimata aken või uks tähendab võimalikku tuleohtu. Selle likvideerimiseks antakse omanikule üldjuhul mõni nädal aega. Kui selle jooksul ohtu ei likvideerita, maandub majaomaniku postkasti juba trahvikviitung või ettekirjutus koos kuni 50 000 kroonini küündiva sunniraha nõudega. Mis on muidugi pisiasi selle kõrval, kui maja peaks tulekahjus hävima või keegi põlengus hinge heitma. Ja selliseid asju paraku juhtub.

Sadama 7

See maja pole päästjatele mitte pinnuks silmas, vaid suisa tagumikus. Ikka ja jälle on nad pidanud sireenide huilates sinna asja tegema. Kaks korda on põlenud maja ise, kaks korda hoovil asunud kuur. Korra on sealt välja tassitud pomm.

Praegu paistab maja tänava poolt vaadates oma kinnilöödud akendega küll välja nagu kindlus, ent ometi on selgi tsitadellil oma Achilleuse kand.

Eraomandi puutumatust kaitsvast seadusest mööda ja läbi rohtunud aia minnes leiab tagaukse, mille ette löödud neljast plaadist üks on ära kangutatud. Nõnda, et kõhnem mees pääseb sealtkaudu kenasti ulualla. Häda, kui tal tuletegemise vahendid ühes juhtuvad olema.

Kuninga 21

Hoone on tühjalt seisnud 2006. aastast ja elanud selle aja jooksul üle väiksema tulekahju.

2009. aastal tunnistas hoone omanik Irina Kolmkant, et ega ta isegi tea, mida selle majaga teha. Igatahes on Jaanso kinnitusel väga hästi õnnestunud maja sissemurdmiskindlaks tegemine.

Peale raskete tabalukkude uste ja aknaluukide ees on Kolmkant blokeerinud kõrge traataiaga sissepääse maja sisehoovi. Igaks petteks hoiab hoovil silma peal ka üks turskemat sorti kassivolask.

Pühavaimu 17

1871. aastal valminud Heinrich Ferdinand Pulsi tehasehoonetesse oli pritsimeestel viimati asja kolmapäeva pärastlõunal. Põhjuseks üks põlev kušett. Et kušetid üldjuhul ise ei sütti, võib uskuda, et sellegi hoone punaste telliskivimüüride varjus toimub elutegevus. Kas seal just elatakse, aga näiteks neljapäeva hommikulgi kiskus kaks koolipoissi maja keldris suitsu.

Lõppeva kümnendi keskel plaaniti hoonemürakast, mille keldrites nõukogude ajal kapsaid hapendati, rajada kortermaja koos äripidamiseks sobivate ruumidega. Mitte just eriti originaalne plaan omas ajas ja kaugeltki mitte originaalne lõpplahendus plaanidele.

Ankru 2

Ilmselt oleks parem, kui osmikust viimati üle käinud kahjutuli oleks ehitise maapealt pühkinud. Sellises seisus nagu praegu pole hoonest enam kellelegi õiget tolku. Kui, siis ainult neil, kes aknalaudadeni prügi täis pillutud maja konteinerina kasutavad.

Isegi kodutud, kes olmetingimuste pärast just väga ei pirtsuta, on lobudiku ära põlanud ja oma madratsiga majast mõnekümne meetri kaugusel asuvasse kipakasse garaaži ümber kolinud.

Põhja 1

Ligi kümme aastat tagasi ostis ettevõtja Raivo Tõnismaa vana soolaaida plaaniga ehitada see ümber hotelliks.

Paberile see plaan jäänud ongi. Aastaid polnud võimalik ideed ellu viia detailplaneeringu puudumise pärast. Ja kui siis linnavalitsus viimaks 2009. aastal Tõnismaale ehitamiseks vabad käed andis, oli ärimees oma raha juba mujale paigutanud.

Praegu pole keskaegne maja niivõrd tule-, kui just varisemisohtlik, nagu väidavad seintele kinnitatud sildid. Veelgi selgemat keelt ohust lömastatud saada kõnelevad aga piki tellistest laotud müüre alla vooklevad lõhed, mis panevad kahtlema, kas soolaait saabuva talve ikka üle elab.

Riia mnt 11

Jällegi näide sellest, et eluheidikutest skvotterite käitumine on omandanud rafineeritumad jooned. Enam ei murta hoonesse sisse esimesest ettejuhtuvast ja seetõttu silmapaistvast avausest.

Seegi maja paistab tänavalt vaadates ligipääsmatu nagu Nuff-Nuffi hundikindel onnike. Kui aga läheneda objektile tagant ehk hoovi poolt, jääb silma söestunud piitadega ukseava. Ole ainult lahke, astu sisse ja vali sobiv ruum välja. Isegi koputada pole vaja.

Hommiku 7/ Hommiku 9

Kodutudki oskavad hinnata kesklinna kortereid. Niisama palju kordi, kui majade omanik on aknaid ja uksi plankudega kinni tagunud, on need lahti murtud.

Neid otse Pärnu südalinnas asuvaid naabermaju on tuletõrjujad neli korda kustutamas käinud. Viimati tänavu suvel, kui leegitses magamistuppa ladustatud prahihunnik.

Kui mitu korda tuleb seal veel tuld tõrjuda, sõltub sellest, kas omanik suudab maju soovimatute sissetungijate eest kaitsta. Neljapäeval igatahes oli Hommiku 7s taas avatud uste päev.

Lubja 50b

Kui Pärnu Postimees kolm aastat tagasi selle majakese akendest sisse piilus, võis sealt leida aktiivsele elutegevusele viitavaid märke. Põrandasse raiutud augu kõrval vedelevad kollakaspruunid paberinutsakud. Tapeediribadest pesa toanurgas ning seinal naela otsas rippuvad teksaspüksid. Kes iganes seal elutses, nüüdseks on ta läinud. Ilmselt paremasse paika.

Hoone peremees aga … Temaga kohtus Jaanso viimati kaks aastat tagasi, kui mees kinni püüti ja arestikambrisse topiti. Majaperemees siis, mitte Jaanso. “Ilmselt on ta nüüd kuskile kangemasse kohta juba suletud,” pakkus Jaanso põhjuse, miks pole reageeritud päästekeskuse korraldusele maja aknad sulgeda.

Tarva 29

Jah, isegi Raekülas, ses idüllilises aedlinnas leidub ühel või teisel põhjusel tühjalt seisma jäänud maju. Päästekeskusele on neist silma jäänud Tarva tänaval lösutav pisike, tulekahjus elamiseks vajaliku miinimumi minetanud osmik.

Ent nagu Jaanso märkis, võib isegi suures osas söestunud onn ümbritsevale ohtu kujutada, kui see pole korralikult suletud.

Ronivad äkki marakratid sisse ja panevad tule otsa sellele, mis veel püsti seisab. Ja kui sellest ka midagi muud hullemat ei juhtu, läheb kustutustöödega ikkagi hulk maksumaksja raha vett vedama. Rohkem kui omanikul kuluks lauajuppide peale, millega sissepääsud blokeerida.