Olematu välispoliitika kibe vili

Toomas Alatalu. Foto: PP

Pehmelt öeldes on kentsakas vaadata Eesti poliitika tippude rabelemist pärast teadet, et meil tuleb vastu võtta 1064 pagulast. Kes võttis asja optimistlikult, kes lubas mõne pagulase kohe oma perekondagi võtta, kes hakkas närviliselt arvutama (k.a peaminister Taavi Rõivas) ja ütles, et meie neid ja neid näitajaid arvestades pole see võimalik.

Mõni päev hiljem ehk sedamööda, kuidas hakati süüvima välispoliitikasse, nende jutt muutus ja numbrid hakkasid suurenema. IRLi leerist teatati esmalt, et meil ei saa olla niisugust kohustust. Siis hakati sügavalt kahtlema Eesti võimekuses suurt võõrseltskonda vastu võtta ja lõpuks öeldi moka otsast ka midagi positiivset.

Kõikidel nendel heietamistel on mõndagi ühist. Esiteks ei maini keegi Läti ja Leedu nn algarve – vastavalt 220 ja 737 ning 207 ja 710. See on Eesti välispoliitika vana võte: kui lõunanaabrid on meist milleski paremas seisus, siis neid nagu pole olemaski – end nendega ei kõrvutata. Teiseks hakati järsku rääkima rahast, mida EL on lahkelt valmis andma. Kolmandaks hakati pagulastele juba üle Eesti kohti otsima. Nende asustamine ühte kohta oleks viga, ent hajutamise juttude juures unustati koolide ja mošeede ehitamine. Ometi tähendab pagulaste vastuvõtt sedagi, mitu mošeed ja kuhu oleme valmis ehitama!