Eelmisel nädalal jõudsid mitme Eesti linna tänavaile sallivusele üles kutsuvad plakatid, mis püüavad möödakäijaid endast veidi erinevaid inimesi mõistma panna. Tallinnas, Tartus, Narvas, Rakveres, Viljandis ja Kuressaares küsivad reklaamid: “Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?”, “Aga kui sinu trennikaaslaseks on mustanahaline?”, “Aga kui sinu töökaaslaseks on moslem?”, “Aga kui sinu õde armub oma sõbrannasse?” ja ehk veel midagi samas laadis.
Pärnusse kampaania “Erinevus rikastab” plakatid mingil põhjusel ei jõua.
Võimalik, et pärnakad on nii tolerantsed, et neil on üsna ükskõik, kellega nende laps, õde või vend abiellub, või peetakse pärnakaid sedavõrd võõr- ja muust vihast läbiimbunuks, et siin ei aita enam ükski kampaania.
Raske uskuda, et ühed plakatid peale väikese tormi veeklaasis midagi enamat kaasa toovad. Ehk on kasu sama kampaania raames korraldatavatest kultuuriprogrammidest või konverentsidest, kuid neidki külastavad inimesed, kes niigi küllalt sallivad.
Tallinna tehnikaülikooli inimõiguste keskuse kampaania eesmärk on seletuse kohaselt “suurendada Eesti ühiskonna teadlikkust võrdsest kohtlemisest ning võidelda sallimatuse vastu”. Tänavu keskendutakse rassismi ja homofoobia vastu võitlemisele.
Ega muidugi saa ega tohigi kedagi vihata pelgalt sellepärast, et tema nahavärv on valge, must või kollane või et ta soovib omasoolisega abiellu heita. Nendegi hulgas on nii toredaid kui nõmedaid inimesi.
Neegrite, moslemite või homode kiusamist vaevalt Eesti ühiskonnas niipalju kohtab, et seda väga suureks probleemiks lugeda, võrreldes sellega, kuidas eestlane ise teist eestlast kiusab. Loomulikult ei tee kõnealune kampaania midagi halba ja arvestades selle üle kolme ja poole miljoni kroonist kogumaksumust, rikastab erinevus vähemalt projekti eestvedajaid ja teostajaid päris kenasti.