Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7705597t1ha359.jpg)
/nginx/o/2010/10/01/442148t1h9aff.jpg)
Pärnumaal on saabuvate riigikogu valimiste eelsoojenduseks ette võetud praeguste ja tulevaste rahvaesindajate päritolu teema. Kas riigikogus aetakse kohalikku või riigi asja? Kas Pärnumaal peaksid kandideerima siitkandi inimesed või mujalt tulnud poliitikud ja kas siit valitud inimene on Toompeal Eesti või Pärnumaa asja eest väljas?
Diskussioonis osalejad võtavad veidraid ja ebaloogilisi, vasturääkivaidki poose. Ühest küljest väidavad nii olijad, tulijad kui niisama arvajad, et loomulikult on peamine seista riigikogus kogu Eesti huvide ja hea käekäigu eest ning “teki enda peale sikutamine” on kurjast. Samal ajal asutakse mõni hetk hiljem neidsamu Pärnumaalt valitud saadikuid hurjutama, et nad Pärnumaa jaoks justkui lillegi liigutanud pole.
Räägitakse ühe suupoolega sellest, kuidas on ikka väga tore, kui “kohalikud inimesed” riigikokku kandideerivad, ometi antakse tegudega mõista, et kõige paremini sobivad sinna need, kes seal juba praegu on, sest neil olevat see üle-eestiline mõtlemine lihtsalt juba väga hästi käpas.
Valimissüsteem on piisavalt hea
Kuidas rahvaesindaja koduküla asukoht, tema valimisringkond ja poliitiline tegevus riigikogus üldse omavahel seotud on? Mis paneb meid uskuma, et Tallinnast või Tartust pärit inimene on kuidagi rohkem või vähem Eesti-keskse mõttemaailmaga kui Audrus või Pärnus elav kodanik?
Kas Tahkuranna vallast pärit ja Pärnus koolis käinud Konstantin Päts ajas Eesti riikluse loomise tööd tehes Tahkuranna asja? Või lähtus ta saatuslike allkirjade andmisel kaks aastakümmet hiljem Pärnu huvidest?
Kas keegi soovib tõsimeeli väita, et virulasest siseminister, mulgist põllumajandusminister või tartlasest kaitseminister ajavad riigiametis oma kodukandi asju?
Eestis valitakse riigikogu 12 regionaalses valimisringkonnas. Võib-olla peaks kõik poliitikud ja poliitikuks püüdlejad endalt korra küsima – miks? Mis võis olla sellise valimiskorra loomise idee ja mõte oma algsel, idealistlikul kujul? Alternatiive oleks ju olnud, näiteks ühevalimisringkonnalised valimised, kus kõik Eesti valijad teevad oma valikud ühest nimekirjast.
Siiski otsustati toona, et valida tuleb kohalikest nimekirjadest. Kas selleks, et panna kokku Novgorodi veetše tüüpi parlament ja saada kokku “kohalikest kakkudest” kolkapatriootide punt, kes hakkaks riiki tükkhaaval oma koduküladesse laiali tassima?
Vaevalt küll. Väidan, et mitmeringkonnalised valimised on oma algses ja praeguseski mõttes esindusdemokraatia usaldusväärsuse loomiseks ja säilitamiseks loodud mehhanism.
piltInimesed peavad saama valida neid, keda nad usaldavad, sest ainult nii saavad nad usaldada riigivõimu ja uskuda sealt lähtuvate otsuste õigsusesse. Usaldus kasvab tutvusest, kogemusest, koos tehtud või pealt nähtud tegudest.
Valija ja kandidaadi suhe kujuneb pikaajaliselt, tehtud tublidest tegudest, eksimustest, nendega vahelejäämistest, vigade tunnistamisest ja nende andeksandmisest või mitteandeksandmisest. Teadlik valija vajab otsustuseks just sellist taustateadmist, mitte kampaaniaüritusel saadud sõbralikku õlalepatsutust või pihkupistetud kondoomipakki ja maheporgandit.
Just selle, teadliku valiku tegemise võimaluse loomine on mitmeringkonnalise valimiskorralduse sügavam mõte ja väärtus. Nii peab kujunema parlament, mis tõepoolest esindab Eestit, mitte Tallinna, Tartut, Värskat või Varblat.
Pärnumaa inimesed riiki juhtima
Pikaajalise demokraatiakogemusega riikides peetakse tavaliseks, et poliitiku karjäär kulgeb alt üles, saades alguse väiksematest omavalitsustest, jõudes läbi suuremate omavalitsuste juhtimise riigi tasandile välja.
See on pikk, ühiskonna toimimise tundmaõppimise ja rahvaga vastastikuse usalduse ülesehitamise protsess, mis teeb inimesest poliitiku sõna kõige paremas mõttes ja lõppkokkuvõttes tagab kvaliteetsed otsused parlamentides.
Noorukite koolipingist erakonna noortekogu kaudu “professionaalseks poliitikuks” sattumine või ükspuha mis muul poliitikakaugel elualal kogutud tuntuse ülikiire konverteerimine poliitiliseks sõnaõiguseks riigi kõrgeimal tasemel on Eesti noore demokraatia lastehaigus, mis tuleb paanikasse sattumata üle elada. Nii valitutel kui valijatel.
Pärnumaal on piisavalt tuntud, tublisid ja tegusaid inimesi, kellel on tahtmist ja sisu, et oma valijaid leida, nende usaldus võita ja seda usaldust kasutades Toompeal Eesti elu arendada. Neid inimesi leidub kõigis erakondades ja väljaspool neidki.
Me kõik oleme kusagilt pärit ja keegi pole ainuüksi sellepärast kellestki parem ega halvem. Järgmised riigikogu valimised võiksid ju kujuneda just nendeks, kus Pärnumaa inimesed teevad oma tubli sammu riigi juhtimise juurde, sest nemadki on pärit Eestist.