Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Homme möödub 74 aastat päevast, mil tuhanded eestlased nägid viimast korda kodumaad, olles topitud loomavagunitesse ja saadetud teadmatusse. Pärnumaalt pärit Elmar Joosep kirjutab tänasel arvamusküljel, mis ajendas teda Siberi rongiga kaasa minema, kuigi olnuks võimalik varjuda ja hiljem punasest põrgust pääseda.
Noorena Eestist Sarmaatia avarustesse saadetud inimesed on valdavalt meie hulgast lahkunud või väga kõrges eas. Väikelastena küüditatud ja õnnekombel ellujäänud on samuti eakad. Nende toonela teele minekuga kaob elav side esimese punase aasta õudusega.
Õnneks on meie kirjalik mälu talletanud suurel hulgal mälestusi juuniküüditamisest, ajakirjandus on igal aastal pühendanud ruumi repressiooniohvrite meenutustele. Muutuvas ja aina kurjemas maailmas on oluline hoida mälestust neist sündmustest ning meenutada süüta inimesi, kelle ainus ”süü“ oli olla Eesti Vabariigi kodanik.
Me teravustame 1941. aasta juuni- ja 1949. aasta märtsiküüditamist. Ent seejuures ei tohi unustada, et ebaseaduslikud vahistamised ja küüditamised algasid õige pea pärast 1940. aasta NSV Liidu toetatud juunipööret ning kohe pärast punaokupantide naasmist Eestisse 1944. aasta sügisel.
Rahvas, kes ei mäleta minevikku, sellel pole tulevikku, sest valusatest õppetundidest ei osata õppida ega mõisteta neid vältida. Iseolemine ja ise otsustamine on kallis.
Homse kurva aastapäeva kontekstis hakkab teistmoodi paistma nüüdisaegne küüditamispoliitika. Mida see põgenike ümberasustamine siis muud ongi?
Inimesele, kes on harjunud ühe aastaajaga, on saatmine Eestisse võrdväärne sõiduga Siberisse – tundmatusse, ebamäärasesse tulevikku.
Erinevus on vaid selles, et sõit ei kulge inimesi täis tuubitud stolõpinis rataste relssidel kolksumise saatel, vaid euroametnike õnnistusel ja toetusel. Vaadakem neile ümberasustatavatele küüditatu pilguga ja hakakem vastu.