Arvata võib, et juhuslikult ei kõrgunud 21. septembri Pärnu Postimehes ilmunud Mart Viisitamme artikli kohal lugu kopikasaagimisest. Kuigi Viisitamme enda kirjutis tundub paraja kopikasaagimisena, saeti tema valitsemise aastatel hoopis oksa, mille viljad olid suuremad kui kopikad.
Oks ei pidanud vastu selliste viljade raskuse all, nagu linnavalitsejate ja nende allasutuste töötajate head palgad, lootusetu mainekujundus, linnarahvaga vastuollu minek, mõistmatus, et laenutuli on lühike ja valus, ning pensionäride 500kroonine toetus (läbikukkunud häälteost).
Olles kaotanud usalduse, Viisitamm koos oksa ja tooliga pärnakate heakskiidu saatel alla prantsataski. Siin ei aita linnavolikogu politseisse või kohtusse kaebamine. Piisaks, kui Viisitamm meenutaks oma artiklit Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks. Tsiteerin: ”… niipea kui hakkame tooma üksteist ohvriks ideedele, niipea kui meie enda heaolu muutub tähtsamaks kui ühiskonna terviklik areng, oleme end näidanud mõistmatutena oma eelkäijate kättevõidetu suhtes.”
Varasematel aastatel tehtu pärast ei kannata üksnes praegune linnavalitsus, vaid ikka põlised pärnakad. Selles olukorras ootaks rohkem talupojatarkust ja optimismi tuleviku suhtes. Igal juhul mitte “Võsareporteri”-suguseid lugusid.