Kati Saara Vatmann: Tagurpidi maale elama

Kati Saara Vatmann Foto: PP

Rahvas liigub suvel ja üksteisega kohtudes räägib. Kui kõik veel Eestist lõplikult ära pole liikunud. Eks seal räägita ka. Aga meie ei kuule. Ja seda, mida meie, viimsed eestlased, räägime, seda ministrid siin omakorda ei kuule. Sest “meiet” ei ole. Aga paradoksaalsetel asjaoludel ilmselt peagi jälle tuleb, eestlane vajab ju meie-tunde tekkimiseks välisvastast. Tuuakse.

Kevadel, kui maaelu müsteeriumi delegatsioon käis siin lähedal kitse- ja ponifarmis ekskursioonil, oli mul müstikutele hulk küsimusi. Ent nemad alles õpetasid linnamehest ministrile kitse ja lamba erinevust ja küsisid ise mu teoloogist-psühholoogist-raamatupidajast sõbratari talus kitsetallesid imetledes: “Uiii-kuinunnu-egataeihammusta?”

Esitamata jäänud küsimused olid sellised. Millal kuulutatakse Eesti mahedaks riigiks, nii et kulukaid dokumente-litsentse peavad taotlema pestitsiidide-herbitsiidide kasutajad, mitte niigi mahedalt elavad ja tootvad kitse-poni-lamba-hobuinimesed?