Enn Hallik: Täna on unustatud eile?

Enn Hallik. Foto: PP

Viimane suurem põgenikeränne Euroopas oli teise ilmasõja lõpukuudel, misjärel paari aasta jooksul rännati Vanast Maailmast kaugemale. Just sellest viimasest tahaksin praegu, kui lõuna poolt hirmsasti Euroopasse trügitakse, kirjutada.

Suurem osa eestlastest paadipõgenikke jõudis Rootsi. Esialgu oldi põgenikelaagrites Rootsi riigi toita ja katta, aga õige pea said tulnud priiks. Kel aidati saada metsatöödele, kes sai perekonna peale 360 krooni laenuraha, aga oli igaühe enda otsustada, kuidas edasi elada. Paljud jäidki Rootsi ja hakkasid õppima või tööle, paljud rändasid venelastele väljaandmise hirmus USAsse või Kanadasse.

Palju eestlasi maabus 1944. aasta septembris Gotenhafenis (Gdynia) või mujal veel alles ja toimivas Reichis. Põgenikelaagrite arvu ja põgenikke neis on praegu raske hoomata, aga ainuüksi Geislingenis oli eestlasi, kel juba paari kuu pärast oma ajaleht, koolid, kirik ja laulukoorid, tuhandeid. Sama lätlastel, leedulastel, poolakatel.