Kartulimardikas sunnib kehalisele tööle

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kartulimardikaid korjates tuleb vaadata ka lehe alla, kus võib juba olla munakobar.
Kartulimardikaid korjates tuleb vaadata ka lehe alla, kus võib juba olla munakobar. Foto: Henn Soodla

Kartulikasvatajad on taas kollase-mustatriibuliste mardikate meelevallas, nende kui nuhtluse vastu aitab väiksematel pindadel vaid kehaline töö, see tähendab mardikate käsitsi korjamine.

Eesti taimekasvatusinstituudi vanemteadur Peeter Viil ütles, et kartulimardikate puhul ongi kõige töömahukam nende mehaaniline korjamine ja uputamine kas soolalahusesse või toiduõlisse. Põld tuleb läbi käia vähemalt 10–15 päeva tagant, et mardikad ja nende vastsed ei saaks kartulilehti hävitama hakata.

“Meil ei ole enam külmi talvi, vastsed talvituvad ja kui nad kevadel leiavad, et üleval on soojaks läinud, ronivad välja,” rääkis Viil, pidades silmas esimese põlvkonna mardikaid, kes tuleb hoolikalt ära korjata. “Ööd on olnud siiani küllalt jahedad, mardikad pole saanud särtsu sisse, aga neid korjates tuleb vaadata ka kartulilehe alla, sest seal võivad juba olla munad, punakas kobar, millest hakkavad arenema vastsed. Sellist lehte ei tohi alles jätta.”

Märksõnad

Tagasi üles