Eesti ametiühingute keskliidu (EAKL) esimees Harri Taliga tutvus Pärnus piirkondliku büroo võimalike uute ruumidega Kuninga tänavas ja kohtus ametiühingute siinsete usaldusisikutega. Pärnu Postimehega tuli jutuks hiljuti valminud uurimus Eesti tööturu kohta.
Äsja avalikustati keskliidu tellimusel valminud uurimus Eesti tööturu paindlikkuse, selle poliitika, töötute ümberõppe kohta. Selgub, et Euroopa Liidu riikide hulgas panustab Eesti konkurentsitult kõige vähem töötutesse, selle asemel et nad ruttu tööturule tagasi tuua.
Kas ma saan õigesti aru, et ühest küljest on meie tööturg hästi paindlik, võimaldab tööandjal töötajast kiiresti lahti saada, allesjäänutelt aga nõuda rohkem tööd? Samal ajal makstakse väga lühikest aega suhteliselt väikest töötuhüvitist. Ehk tööturg on tööandja poole kaldu ja seda ei püütagi varjata.
Jah, nii kipub see praegu olema. Kui räägime tööturu paindlikkusest või turvalisest paindlikkusest üleüldse, on sellel kaks mõõdet: üks inimesele ja teine tööandjale ehk ettevõttele.
Turvaline paindlikkus peaks idee järgi olema positiivse tähendusega. Uuring näitab, et seaduse paindlikkus on väga suur, kuid turvalisus see-eest väga väike. Tööturupoliitika on alarahastatud ja Eesti on selles osas Euroopa Liidu riikide seas viimasel kohal.
Domineerib tööandja kasuks paindlikkus. Turvalise paindlikkuse üldine eesmärk on, et inimestel ja ettevõtetel oleks võimalik kohaneda muutunud majandusoludega.
Inimesele tähendab see suutlikkust püsida tööhõives.
Kuidas neid viimati nimetatud eesmärke saavutada?
Tööhõives peab inimene suutma püsida ka siis, kui mingid ettevõtted, töökohad, ametid kaovad. On selge, et majandus on üleilmne ja kätt ette ei pane. Kui ikkagi Kagu-Aasias on odavam toota kas või seetõttu, et sealsed inimesed elavad majades, mida pole vaja ehitada kividest ega talvel kütta, ning nende elamiskulud on madalad ja selle arvelt saab odavamalt toota.
Seda, et ametid või koguni majandusharud lakkavad eksisteerimast, oleme näinud Põhjamaades tekstiilitööstuse näitel. Paljudes riikides ei kaevandata enam sütt.
Või meie enda näide, et 1980-ndate lõpus töötas Kreenholmis 13 000 inimest, praegu vaid 500. Ja kauaks neidki.
Töökohad liiguvad, ametid liiguvad ja kui inimesed nendega kaasa ei lähe, ning seda nad ei tee, ongi vaja mõelda, kuidas inimesed oma olemasolevate teadmistega uue rakenduse leiaksid, kuigi neid teadmisi-oskusi vähemalt senisel kujul enam vaja pole.
Inimesele on paindlikkus ümberõpe, koolitus, enesetäiendamine ja valmisolek minna kaasa muutustega.
Mis sellist valmisolekut kõige enam takistab?
Siin on rida aspekte. Inimesed ei ole hoiakute poolest valmis uusi asju õppima. Kui ikka oled 20 aastat mingit tööd teinud, kuidas sa hakkad äkki uut õppima? See on selline sisemine barjäär.
Kogu koolitus, et vormis püsida ja kas või vähehaaval midagi õppida – see kõik maksab. Uuringu oluline sõnum ongi, et Eesti riik on töötute ümberõppe arvelt koonerdanud ja elukestvat õpet on küll juurde tulnud, aga sellest ei piisa.
Tööturukoolitus pole samuti küllaldane.
Praeguses seisus räägitakse 100 000 töötust, töötukassa ütleb, et neil on 2000 töökohta, ja tööandja ütleb, et kedagi ei ole tööle võtta. Olemasolevad teadmised-oskused ei vasta tööturu nõuetele.
Neid oskusi tuleb juurde anda ja see ei ole pelgalt inimese mure, kuigi riik püüab lükata selle kõik inimese enda vastutusele: saad targemaks, aga ise maksad. Tegelikult saavad sellest kasu nii riik kui tööandjad, kui inimestel on tööd. Ega töötajad teeni vaid endale palka, ikka ettevõtjale-tööandjale kasumit ka!
Kas te jagate seisukohta, et masu ise on üldiselt läbi, kuid aastaid saame helpida selle tagajärgi? Näiteks pikaajaline tööpuudus.
Tahaks loota, et masu on läbi, kuid selles suhtes pole täit kindlust. Kriisijooniseid on mitmesuguseid, kus on L, U, W – sõit nagu “Ameerika mägedel”, kuid keegi midagi kindlat öelda ei oska.
Olen täiesti veendunud, et tööpuudus hakkab vähenema alles siis, kui tekivad uued töökohad. Need tekivad siis, kui majandus pole kasvanud protsendi võrra, vaid neli-viis protsenti.
Isiklikult usun, et sellist kümne aasta buumi, nagu oli Eestis enne masu, enam kunagi ei tule.
Eesti on selles mõttes haavatavas olukorras, et meie majanduse praegune kosumine on tulnud tänu meie põhiliste eksportturgude tugevale seisule. Saksamaa, Rootsi on neist suurimad ja teises kvartalis paremate tulemustega. Kui seal peaks asi halvemaks minema, kukub meie eksport kohe.
Kindlasti on küsimus selles, kas Eesti ettevõtted suudavad haarata uusi eksportturge, seal kanda kinnitada, see tagaks suhteliselt kiire ja pikaajalise ekspordikasvu.
Neid ettevõtteid, mis on orienteerunud kasvavatele turgudele, on paraku vähevõitu.
Uuringus, millest ennist rääkisime, annavad asjatundjad poliitikutele kümme soovitust, kuidas olukorda parandada.
Olen varem küsinud Tartu ülikooli töögrupi juhilt majandusprofessor Raul Eametsalt, kes ennegi on soovituste koostamisel osalenud, kuivõrd poliitikud teadlaste soovitusi üldse arvestavad. Tema vastus oli võrdlemisi diplomaatiline: niivõrd kuivõrd. Mis kasu teie sellest uuringust loodate?
Uuringu suurim väärtus on, et tööturu olukord on pandud paberile ja faktidega tõestatud. Siiani käis diskussioon emotsioonide tasandil. Enda kohta võiksin öelda, et järgisin kõhutunnet, et aimasime: asjad ei ole nii, nagu püütakse muljet jätta.
Kogu jutt Eesti tööseaduste jäikusest on kestnud nii kaua, kui ma ennast ametiühingutes mäletan. Üks asi on seadus, teine asi, kuidas seda ellu viiakse, ja kolmas, kas riik teostab selle üle tõhusat kontrolli. Omaette küsimus on, kas inimesed lähevad üldse vaidlema, kui seadust rikutakse.
Seda, mis tööturu kohta kirja sai, ei saa enam ümber lükata nii, et “mulle üks või teine väide ei meeldi”.
Kui jõutakse poliitiliste otsuste tegemiseni, on olukord diplomaatiliselt väljendudes keerulisem. Valitsused viivad ellu seda poliitikat, mis neile meeldib, vastab nende valijate huvidele. Valitsejad nagu tööandjadki on tihtipeale kvartalikasumi tagaajajad ega mõtle pikalt ette, kuidas olukorda põhimõtteliselt parandada.
Keskliit piketeeris 23. septembril valitsushoone juures olupoliitilise hetkekasu silmaspidamise vastu, kui valitsus otsustas vähendada töötukassa pädevust oma vara haldamisel ja teisest küljest tahab osa rahaga koolitada töötuid, kuid põhieesmärk on kasutada töötukassa reserve avaliku sektori eelarve tasakaalustamiseks. Ent mitte selleks ei tehtud töötukassat, et valitsusel oleks mänguasi.
Kui töötukassasse pole nii palju raha vaja, on elementaarne langetada maksumäära, et inimestel jääks rohkem raha kätte ja ettevõtetel läheks kergemaks. Valitsus seda kuulda ei taha, neil on teised eelistused.
Raske aeg peaks olema hea ametiühingutele. Kuidas on keskliidul läinud?
Juristidel on tööd palju. Töölepinguseadus, mis on aasta ja kolm kuud kehtinud, tõi kõvasti tööd juurde. Töövaidlused on keerulisemad, sisulisemad. Paljud asjad on endiselt rikkumised, kus vaidlust ei ole, kuid sisulise vaidluse puhul tuleb põhjendada, mis on mõistlik.
Nende vaidluste klaarimisele, kuni tööandjalegi midagi selgeks saab, kulub veel aastaid.
Mis puudutab keskliidu tegemisi, siis poliitilisel poolel on valitsuse käik, millega nad salaja valmistasid ette töötuskindlustuse muudatuse.
Meilt ei küsitud arvamust ega öeldudki, et selline eelnõu on tulemas. Kui poleks kolmapäeval kell viis internetist vaadanud, et valitsuse päevakorras on selline teema, poleks teadnudki, kuid me jälgime valitsuse tegevust. Muide, valitsuse istungi päevakord ilmus internetti viimasel minutil.
Ometi võime öelda, et poliitika poolelt enne valimisi enam suuremaid algatusi valitsuselt ei tule. Panustame oma tegemistesse ja arengusse. Meil on pikem tegevuskava oma organisatsiooni võimekuse tõstmiseks.
CV
* Sündinud 23. juunil 1957 Tallinnas.
* 1964-1975 Järvakandi keskkool.
* 1975-1980 Moskva ülikooli filosoofiateaduskond.
* 1980-1983 Moskva ülikool, teaduste kandidaat.
* 1984 – doktorikraad politoloogias.
* 1986-1991 Tallinna kunstiülikooli dotsent.
* 1991-1993 Tallinna kunstiülikooli prorektor.
* 1993-1998 kultuuri- ja haridusministeeriumi osakonnajuhataja, töö- ja sotsiaalfondi direktor, õigustõlkekeskuse tegevjuht.
* 1998-2003 Eesti ametiühingute keskliidu sotsiaalsekretär ja aastast 2003 esimees.
* Keeled: eesti, vene, inglise, soome, saksa.
Andmed: EAKL