Kõik aeglaselt lendavad nahkhiireliigid kardavad valgust, sealhulgas lendlased ja suurkõrvad. Valguse käes süüakse nad ära.
Matti Masing: Öine valgustus ja nahikud*
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne aasta eest, kui mõisa- ja lossiparke meil tugevalt valgustati, kadusid sealt nahikud, v.a põhjakad. Näiteks Viljandis lendasid suurkõrvad ja muud linnas, ent vältisid ülevalgustatud Lossiparki. Ka Olustvere pargis oli siis liig tugev valgustus. Tänavu, ilmselt masu tõttu, polnud öist valgust enam isegi paljude linnade ega alevite tänavail. Mõnel maanteel siiski oli.
Öine valgustus on nahikutele halb siis, kui see on liiga tugev. Sestap soovitasin (mullu näiteks Saadjärvel) kasutada jalgraja valgustamiseks öises pargis madalaid nõrku lampe, mis valgustavad inimese jalaesist, mitte aga kaugemal ja kõrgemal asuvaid puid-põõsaid. Selline valgus nahikuid ei häiri, mõnikord on neile koguni soodne, luues pargis valguslaike, kuhu koonduvad saakputukad.
Ülevalgustamine (valgusreostus) on nahikuile väga halb, sellisest paigast nad põgenevad. Täpselt sama on lugu maanteede puhul, mis läbivad nahikute tähtsaid elupaiku. Näiteks Keila kandis kavandatakse euroteed. Kui läheb maantee-ehituseks, tuleb nahikuile jätta vähemalt pimekoridorid nende lennuteedele, kui kogu maanteed ei taha öösel pimedaks jätta (ilmselt tuleb pimekoridorides kehtestada liikluskiiruse piirang, et üle tee lendavad nahikud autodega kokku ei põrkaks). Eks aastaringne põhjalik detektoruuring näitab, kus need koridorid peavad asuma.
Sama lugu on koobaste-talvituspaikade ja keldrite-talvituspaikade avade ja sealsete lennuteede puhul (Laagris, Ülgasel, Piusas, mõisaparkides). Sama lugu on kõigi suvekolooniate päevaste varjepaikade ümbruses (Hellenurme pargis olid veelendlased poegimisperioodil üsna hädas, kui nende koloonia õõnsuse avast vaid paari meetri kaugusel põles öö läbi tugeva valgusega latern; võib arvata, et seetõttu olid kohalike öökullide kõhud nahkhiirtest üsnagi pungil).
Ent mõni ereda valgusega latern veekogude lähedal või mujal, kus leidub küllalt rohelust, koondab nahkhiiri (meil peamiselt püsisagedusliike, nagu põhja-nahkhiir, hõbenahkhiir ja suurvidevlane) kevadel ja suve lõpus (aprillis, augustis-septembris). Seal need liigid soojematel öödel toituvad.
Need toitumiskohad on asurkonnale tähtsad, sest kevadel ja sügise algul lendab öösel putukaid suhteliselt vähe ning nahkhiired otsivad kohti, kuhu putukad koonduvad. Seepärast on lendavaid nahkhiiri mõnel aastaajal leida raske (isegi detektori abil), sest nad peavad olema seal, kus saavad kokku saakputukad. Looduslikult on need sageli veekogude kaldad või muud soised paigad, tänapäeval veel mõni sobiv koht, kus putukarohkes miljöös asuvad tugevad laternad, nagu Mustvee linnas ja selle lähedal Statoili jaamas.
* nahik - Vello Kepparti kasutatud termin 1970ndatest (tähistab nahkhiirt)