Aastate õpetaja teeb lastele selgeks looduse keele

Kui Anne Urge aastate eest kodulinna naasis, otsis ta tööd kodule lähimast koolist, Kuninga tänava põhikoolist. Et kool meeldis kohaotsijale ja kohaotsija koolile, on nad tänini kokku jäänud. Foto: Urmas Luik

Äsja aastate õpetaja tiitli pälvinud Anne Urgele, kes Pärnu Kuninga tänava põhikoolis loodusaineid annab, toovad õpilased lilli muulgi ajal kui ainult sünni- või õpetajate päeval.

„Hommikul kooliperet uksel vastu võttes oli mul väga hea meel näha, et paljud lapsed tulid lilledega,” meenutas Kuninga tänava kooli direktor Urve Krause mõne aja tagust koolipäeva algust. „Kui põhjust küsisin, vastati, et “aga meie õpetaja sai kiita”.”

Kusjuures õpetaja Urgele just osaks saanud tunnustusest ei oldud koolis veel kõvasti räägitud, lapsed olid selle uudise igapäevasest infotulvast ise üles leidnud.

Kõrgliiga naiskonna mängija

 Koolijuht tõdes, et selline spontaanne käitumine näitab kõige ilmekamalt, kuidas õpilased oma õpetajasse suhtuvad.

„Meil on tõesti suurepärane meeskond, kuigi ütleksin, et pigem kõrgliiga naiskond, kellel on mõni meesmängija,” hindas koolijuht kollektiivi, kelle eesotsas ta haridusvankrit veab.

Öeldu taustal on mõistetav, et koolitöö koormat ei anna sikutada luige, haugi ja vähi kombel: edu sõltub ikka sellest, kuidas kõik üheskoos eesmärgi poole rühkides pingutavad. Samal ajal on loomulik, et ühisel jõul ja nõul toimetavas kollektiivis on oma liidrid, üks neist on koolijuhi hinnangul kindlasti õpetaja Anne Urge.

„Anne on üks kooli alustalasid, õpetaja, kes, andes loodusaineid, teeb lastele looduse keele selgeks ja loetavaks, kelle tundides kujuneb mõistmine, kuidas loodus säästab ja hoiab inimest, kes oskab temaga rääkida,” iseloomustas koolijuht austava nimetusega hinnatud pedagoogi. „Anne on inimene, kes ei narri tööd ega taha, et seda keegi teinegi teeks, inimene, kes kujundab noortes tööharjumuse.”

Sedavõrd tulemusliku töötamise puhul võiks arvata, et pärast tundide lõppu maandub õpetaja kodus kiiktooli lemmikraamatut lugema, ent ei midagi sellist.

„Ta on oma kahele lapselapsele, ise kutsub ta neid vendadeks Karamazoviteks, imeline vanaema,” teadis Krause rääkida õpetaja Urge koolivälisest elust. „Kui ta ütleb, et talle tulevad täna vennad Karamazovid külla, siis on teada, et ta toimetab nendega hommikust õhtuni: loeb neile, mängib nendega.”

Liigirikkast koduaiast leiab õpetaja Anne näitvahendeid nii lastelastele kui õpilastele.

Maailmas ringi liikudes on õpetaja Anne mõtted alati oma õpilaste juures – ikka leiab ta midagi huvitavat kaasatoomiseks. Ta on äratanud oma õpilastes suure huvi loodusainete vastu, mille ilmekaks näiteks on edukalt nii eesti kui välismaa kõrgkoolides õppivad noored, kes kodulinna külastades leiavad alati aega ka oma õpetaja jaoks.

Aastate õpetaja tiitliga tunnustatu suhtub kiidukõnedesse omamoodi. „Kas te mõtlete, et see tiitel mulle niisama anti?” küsis 40aastase õpetajastaaþiga Urge. „See on märguanne.”

Signaal selle kohta, et on jõudnud aeg koolimaja uks enda taga vaikselt ja soliidselt kinni panna ja pühenduda vendadele Karamazovitele.

Remargi korras olgu toodud koolijuht Krause reaktsioon neile sõnadele: „Seda juttu ei taha ma kuulda, seda juttu ei taha keegi kuulda, see on väga rumal jutt!”

Arvata, et ega rääkija oma “rumalat juttu” isegi väga tõsiselt võtnud. Sest iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde

„Eks ta üks raske töö ole, aga muud ma ei oska,” tunnistas Anne Urge. „On küll pakutud võimalust hakata mereihtüoloogiks, aga mis sa vanast peast enam …”

“Ah, las kiidavad!”

Eks kõige lihtsam olnuks ametit vahetada Tallinnas, kuhu pereelu Urge vahepeal aastateks viis ja kus ta toona keemiaõpetaja tööd pakkunud koolis õppealajuhatajaks tõusis, aga mis teha: südamele armsale alale on raske selga pöörata.

„Ma ei tea, kas ma olen just selleks tööks sündinud, aga tahtsin juba noorest peast õpetajaks saada ja siin ma olen,” ütles aastate õpetaja.

On mõistetav, et olgu amet nii armas, kui ta üldse olla saab, kogu aeg ta oma tegijale ei naerata. Iseäranis koolis, kus ükski päev ei sarnane eelmisega ja kus maja on tulvil veel üsna väikesi, ent ka tiba suuremaid või päris isiksusi. Kõigil oma tõed ja arusaamad ja kodune kasvatus kas koormaks või toeks.

„Mõnikord on süda täis, aga lähed koju, tõmbad paar korda sügavalt hinge ja elad edasi,” iseloomustas Urge koolis aeg-ajalt ettetulevate konfliktsituatsioonide maandamist.

Aga et vahel minnakse tema kohta hearääkimisega liialt hoogu …

„Ah, las räägivad, las kiidavad, kui vaid mööda päid ja jalgu saad, võtab isu ära küll,” ei näinud tänavune aastate õpetaja Anne Urge põhjust hurjutada enda auks kiidulaulu hõiskajaid.

Liiati kui ta on tunnustuse auga ära teeninud.