Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/16/7791051t1he85e.jpg)
/nginx/o/2010/10/12/448174t1h99e2.jpg)
16. oktoobrini näeb Pärnu kunstnike majas näha kaks kuud Pärnus resideerinud Prantsusmaa maalikunstniku Grégoire Laroche-Joubert’i (pildil) teoseid.
Et külastajal oleks lihtsam orienteeruda, annab kunstnik oma loomingulisest tegevusest lühikese ülevaate.
Miks valisite kõikvõimalikest kunstiliikidest just maali?
Ma arvan, et see oli asjade loomulik käik. Lapsena tegelesin ma enamiku ajast joonistamisega. Teismelisena hakkasin maalima. Enamasti võtsin ette mõne kunstiajalooraamatu ja kopeerisin selliste tuntud meistrite nagu Rembrandti ja Gauguini töid. Muidugi olin tulemuses pettunud ja hakkasin üha enam keskenduma joonistamisele.
Kui ma õppisin Pariisis, leidsin sõbrad, kes olid juba head maalijad ja julgustasid mind uuesti pintslit kätte võtma. Ma proovisin eri tehnikaid, eksperimenteerisin värvide ja stiilidega ning pärast aastatepikkust otsingut võib öelda, et ma jõudsin kuskile ja leidsin iseenda.
Kas kõigepealt loote kontseptsiooni ja seejärel annate sellele vormi või hakkate tähendusi looma selle põhjal, mida pildil kujutatu meenutab?
Enne maalimist on mul alati idee ja tean enam-vähem, milline hakkab töö välja nägema. Muidugi ei tule lõpptulemus alati selline, nagu esmalt plaanitud, sest palju mõtteid tekib maalimise käigus ja lugu hakkab vastavalt sellele transformeeruma, muutub rikkalikumaks.
Mis on teie tööde mõte, mida tahate vaatajale edastada?
Kunstnike maja näitusel on kaks pastellmaalide seeriat pealkirjaga “Kõikjal sinu ümber”. Leian, et kunst on kõikjal ja väljendub igas asjas: valguse ja varjude mängus, muutuvas silmapiiris. Oma töödes toon välja imelisi asju, mida kõik võime keskkonnas leida, aga mida inimesed sageli ei märka.
Maalin justkui tähestikku, mille lihtsuses peitub jõud.
Teie tööd on vormilt pigem abstraktsed kui realistlikud, jättes vaatajale oma tõlgenduse võimaluse. Kas on oluline leida samu tähendusi kui teie?
Nüüdiskunst mängib eri vormide-ideoloogiatega ja mõnikord on näitusel kontseptsiooni lugemata raske tulla samade seoste peale, mida teose looja on oma töödesse pannud. Teie loomingus näen eeskätt püüet edastada lihtsat-ilusat, pigem rahulikku ja meditatiivset kui maailmapäästja revolutsioonilisi mõtteid. On mul õigus või kasutate oma töödes mõningaid metafoore?
Muidugi võib igaüks mu tööst leida, mida ta seal näha tahab. See ei ole sugugi halb. Ise leian, et mu maalid on avatud ja kõnelevad otse kõigest, mida seal kujutatud on.
Mu õlimaalid seevastu mängivad rohkem abstraktsuse ja realistlike figuuridega. Mis puutub lihtsusesse, siis selles suhtes on teil õigus. Olen mõjutatud romantismist, aga sageli püüan selle vastu võidelda. Püüan vanamoodsat stiili muuta natuke nüüdisaegsemaks ja seda elavdada. Vahel mõtlen, et olen liialt haaratud looduse kujutamisest. Olen proovinud alustada maalimist sooviga luua täiesti abstraktne töö, kus ei oleks ühtegi äratuntavat figuuri, aga lõpuks leian sealt ikka maastiku.
Kust te oma maastike tarvis inspiratsiooni ammutate, kas reaalsest maailmast või enda seest?
Mõlemast. Olen mõtisklev inimene. Mulle meeldib mõelda, et olen kui sajanditetagune Hiina maalikunstnik, kes veedab nädalaid või kuid mägedes mõtiskledes, mediteerides ja alustab maalimist alles siis, kui jõuab oma ateljeesse.
Niisiis esiteks: ma seedin kõike, mis tuleb reaalsest maailmast, loodusest ja ajast, ning siis tuleb see mu seest välja. Ma ei maali kunagi otse natuurist, maalin oma tundeid. Vaatamata pingutustele esitada asju enda kujutlusvõime järgi, näen, et on tohutult keeruline oma praktikat reaalsusest välja lõigata. See on paradoks, mis mind huvitab ja jätkuvalt maalima ajendab.
Kuidas sattusite Pärnusse, mis teile selle linnakese puhul meeldib ja mis mitte?
Tahan eriti tänada Pärnu linnagalerii kuraatorit Mari Kartaud. Tema tegi mu residentuuri ja näituse korraldamise lihtsaks. Leian, et kõik võiks tulla nii kergelt kui Pärnusse tulek. Pärnu on parim koht, kus töötada: nii kaunis ja vaikne. Kuigi augusti alguses, kui kohale jõudsin, oli siin nii palju turiste, et mõtlesin: siis küll tööd teha ei saa, kui kõik teised on puhkusel.
Kas Pärnu kunstielu erineb palju sellest, mis toimub teie kodukohas? Pean silmas kunstnike mõttemaailma ja loomingulist väljendust.
Pärnu kunstnike tööde tähendus näib mulle kindlasti erinev minu kodulinna Bordeaux’ kunstnike loomingust. Bordeaux’ ja ülejäänud Prantsuse kunstnikud keskenduvad rohkem juba tehtud kunstiteostega manipuleerimisele. Taaskasutatakse kunsti. Enamik vastuseid tundub tulevat mineviku reinterpreteerimisest ja selle kaudu kommenteeritakse ühiskonnas toimuvat.
Kas avastasite Pärnus midagi uut ja kas siinne atmosfäär oli soodus uutele mõtetele, eluvaadetele ja enesearengule?
Ausalt öeldes igatsen väga taga oma Eestis oleku aega. Praegu töötangi siit saadud muljetega. See on mul viies või kuues kord siin olla. Mind mõjutab kõik, mida näen. Olen näinud palju häid asju: ühiskondlikus elus, looduses, linnades ja kunstis.
Jah, kahekuuline resideerimine Pärnus on mulle palju andnud, tunnen end tõesti sisemiselt rikkana.