Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/10/13/448600t1h22a5.jpg)
Ühe nädalalehe naljanurgast leidsin vaimuka pealkirjaga lühinalja nõukogude ajast ”Seitse sotsialismi imet”.
1. Kõigil oli töökoht. 2. Vaatamata sellele, ei teinud keegi tööd. 3. Vaatamata sellele, et keegi ei teinud tööd, täideti plaanid 100 protsenti. 4. Vaatamata sellele, et plaanid täideti, polnud kauplustes midagi. 5. Vaatamata sellele, et kauplused olid tühjad, oli kõigil kõik olemas. 6. Vaatamata sellele, et kõik oli olemas, varastasid kõik. 7. Vaatamata sellele, et varastati kõike, oli kõike küllaga!
Lisaksin siia kaheksanda ime: mida rohkem varastasid, seda suurem oli preemia.
Milline on seos snooker’i, varguse ja preemia vahel, selgub ajas 56 aastat tagasi minnes.
Kommunismi suurehitustel
Mul oli ”au” osaleda kahel kommunismi suurehitusel. Umbes 80 kilomeetrit Mongoolia piirist rajati Olþerasi kivisöetootmiskompleksi ja selle juurde Pobeda-nimelist linna Meþduretðenskis. Sellist linna praegu kaardilt aga ei leiagi, arvatavasti jäi see külaks.
Teine suurehitus oli Omski naftatöötlemistehase mammutprojekt.
Esimesena nimetatud objekt asus looduslikult lausa maalilises kohas ja meenutas meie voorestikku, kuid missugune kliima! Südasuvel võis kahe voore põhjapoolses vahes leida üle meetri paksust lund. Lõunaküljel sai ilma tuleta raudplaadil mune praadida, kui neid oleks olnud. Kangeim külm, mida tunda sain, oli 52 miinuskraadi.
1953. aastal toodi meid ”paradiisist” Omski stepilagendikele. Kümned tuhanded mehed kõikjalt NSV Liidust pidid välja vahetama kriminaalvangid, kes tööpataljoni alustatud hiigelsuure naftakeemiatehase ehituse olid lõplikult põhja lasknud.
Tuhanded mehed pandi elama elamiskõlbmatutesse barakkidesse, kus ühe käeliigutusega sai kamalutäie porikärbseid. Esialgu tuli elada telkides.
Suurem osa meestest käis tööl mainitud objektil, mõni brigaad jäeti ehitama uusi ja korrastama vanu barakke. Ehitustandrilt võis konvoi valvsa pilgu all tuua laagrisse piiramatul hulgal ehitusmaterjale. Autojuhtideks olid vabakäigumehed.
Külmade tulekuks olid kõik barakid eeskujulikus korras. Laagri juhtkonda premeeriti töö kiiruse ja ehitusmaterjalide kokkuhoiu eest.
Regi pani pillid hüüdma
Preemiat saadi koguni nii palju, et laagriülem otsustas osta komplekti puhkpille ja paista oma ülemustele silma vangide eest hoolitsemisega. Kõik pillid pani imelühikese ajaga mängima Tartu Vanemuise peadirigent Aadu Regi. Sellest on ta kirjutanud oma raamatus ”Muusikast ja muust”.
Aadu Regi oli ammu enne puhkpillide saamist pannud kokku orkestri, kuhu kuulus 14 meest, neist üheksa eestlast.
1954. aastaks oli kord laagritsoonis muutunud tunduvalt leebemaks. Pildistamine oli keelatud, kuid suhted vabadega olid juba sellised, et meile muretseti soovi korral kõik vähegi võimalik. Isegi igapäevased läbiotsimised väravas olid muutunud pealiskaudseks. Meie hulgas oli paljude erialade meistreid. Regi näpunäidetel õmmeldi orkestrantidele talvistest jalarättidest uhked ülikonnad.
Suvel vabastati puhkpillimehed töölt ja nende ülesanne oli hommikul kell kuus mehed tööle saata ja õhtul viie paiku reipa mänguga vastu võtta.
Ainuüksi meie tsoonis oli töölkäijaid 3000 ümber. 1957. aastal ei nimetatud meid enam zek’ideks, vaid ”ajutiselt isoleeritud nõukogude kodanikeks”. Kõikidelt riidehilpudelt võeti maha suured numbrid. Koostati nimekirju rahvuste järgi. Kõigepealt kadusid meie hulgast jaapanlastest sõjavangid, keda juba ammu ei oleks tohtinud NSV Liidus olla. Ešelon ungarlasi ja tšehhe viidi meilt minema.
Piljard päästis külmast
Piinad algasid meil aga 1953. aasta esimeste külmade tulekuga. Külma oli 25-30 kraadi koos lõikava tuulega. Tööks kuue meetri sügavuste tranšeede rajamine lagedal väljal. Tule tegemine ehitusplatsil oli rangelt keelatud. Tööriistadeks suured vasarad, metallist kiilud, kirkad, kangid ja kühvel. Uskumatu kiirusega murti end maasse, et pääseda varju tuule eest. Maa külmumissügavus oli tol talvel kolm meetrit! Suveks oli talvel tehtu kokku vajunud. Alustati otsast peale, kuid nüüd tehti plankudest toestus.
Ühel külmal hommikul peatus meie brigaadi kohal laagri ohvitser ja küsis, kas meie seas on mehi, kes tunnevad piljardimängu. Sekunditki kõhklemata kostis röögatus ”Ja!” (“Mina!”). Hääl kuulus Tallinna poisile Vetkale, kes oli olnud Saksa feldmarssali autojuht ja ohvitseride kasiinos piljardit näinud. Tema võeti rivist välja, meid viidi maad raiuma.
Õhtul saabus rõõmusõnum mulle. Selgus, et meie laagri ülem oli preemiarahast ostnud laagrite peavalitsuse ohvitseride klubile ”ohvitseride mängu” - piljardi.
Vetka viidi konvoiga Omskisse kaubamajja piljardit vaatama ja välja valima. See koosnes paljudest tükkidest, mis alles tuli kokku panna. Vetka venitas seal pika päeva õhtusse, valides ja ”asjatundlikku” nõu andes. Ta mainis, et need tükid on väga kehva kvaliteediga. Kokkupanemine võtvat kahel mehel aega vähemalt kolm kuud.
Kalevialune koosnes betoonplaatidest, mille alumine pind oli võimatult kõver ja ebaühtlane. Nädala jooksul lubati lauajupid kohale toimetada. Staapi pidi Vetka kohe teatama paarimehe numbri. Paarimeheks valis ta minu.
Nädal möödus lausa lennates. Ohvitseride klubi asus nende söökla ühes otsas, meie laagri tsoonist umbes kilomeetri kaugusel. Piljardiruumil oli kaks akent ühel ja üks teisel küljel, välja pääses pika koridori kaudu baraki teisest otsast.
Meie konvoeerijaid oli neli automaatidega meest ja jälituskoer. Konvoi pidi olema väljas akende juures ja üks mees välisuksel. Neljas, kes kaaslastele vahetusi andis, magas kuskil sööklas.
Kunst ei olnud piljardilaua kokkupanek, vaid oskus 2,5 kuud mängida pingelist töötamist. Tihti kestis ”töö” ohvitseride õhtusöögini. Meid toideti ju samast katlast!
Saali pidulikule avamisele meid muidugi ei kutsutud, kuid mitu kuud hirmsat külma oli võidetud, enne kui meid jälle maa sisemuse poole murdma saadeti.
Parkett ahjukütteks
Kunagi detsembris ladustati meie brigaadi vahetusse lähedusse loendamatul hulgal tamme- ja saarepuust parketti. Ilusasti paberisse pakitud, nöörgi tõstmiseks ümber ja kinnitusliistud kaasas. Uurimisel selgus, et igas pakis oli pool ruutmeetrit parketti, umbes seitse kilogrammi. Lagedal stepiväljal sai sellest hiigelsuur lumemägi.
Ehitusobjektil oli lõkke tegemine kategooriliselt keelatud, mis oleks, kui prooviks eluruumi kütteks viia. Selleks tegime paari mehega katse, mis õnnestus.
Sellest päevast peale, kuni soojade ilmade saabumiseni, toodi elutsooni teadmatul hulgal parketti. Peale selle tule süütamiseks õhukesi kinnitusliiste.
Kevadeks oli lumemäest jäänud künkake. Ilmselt said lõhna ninna naaberbrigaadid. Vabriku hiigelsuurt administratiivhoonet pidi alustatama alles paar aastat pärast käikulaskmist, samuti töölistele mõeldud elamuid, seega sattus parkett õigesse kohta. Laagri ülem major Gromov sai tohutu preemia kokku hoitud küttematerjali eest.
Major Gromov oli mees, kes armastas elutsoonis paraadmundris uhkeldada. Kõrgeim märk ta rinnas oli kaardiväelase oma, ülejäänud olid medalite lindiribad. Uhkeldamise lõpetas hullumeelsust simuleerinud Pärnu poiss, kes ühe ropsuga tegi majorist paguniteta olevuse. Selle teoga õnnestus tal tõestada oma vaimuhaigust, kõrge tohtrite komisjon tegi vastava akti ja ta ”kantigi nimekirjast maha” ehk lasti koju!
Veel Aadu Regist. KGB oli hädas talle süüdistuse esitamisega, sest ainult Saksa armee orkestrijuhiks olemine ei andnud õiget põhjust. Lõpuks leiti, et ta oli osalenud Saksa välikohtu istungil, kus mõisteti surma Nõukogude kodanik. Selleks oli sama väeosa sõjaväelasest marodöör, kes süstemaatiliselt röövis Pihkva oblasti vaeseid talupoegi ja võttis neilt kõik, mis talle meeldis.
Aadu Regi suhtes oli nõukogude võim siiski ”humaanne” ja mõistis talle ainult 25+5 nagu enamikule meist.