Kurva kodu nägu lapsed

Heljo Pikhof Foto: Margus Ansu

Meie ühiskonna suhtumine lapsevanemaks olemise vastutusse ja kohustusse on formaalne, kerglane või üleolev. Kummastav igatahes. Mõne aasta tagusest väärtushinnangute uuringust selgub, et 40 protsenti küsitletutest ei tauni põrmugi seda, kui pere juurest lahkunud ja uue pere loonud vanem jätab katki oma lastega tegelemise. Ligi pool vastanutest on aga seda meelt, et lastele elatisraha maksmine on vabatahtlik ega puuduta tööandjat, sugulasi ega riiki.

Pole siis ime, et kolmandik pere jätnud isadest ei kohtu oma lastega üldse, lapsele elatisraha maksmise nõuet ei täida aga üle kolmandiku vanemaist. Siinkohal käib jutt ainuüksi kohtu määratud elatistest, mis on piisake meres.

Seega lähtub suur osa Eesti elanikest oma hoiakutes pigem täiskasvanute suhetest ja huvidest kui laste vajadustest. Kuid ega kurg lapsi too ja lenda seejärel ära lõunasse. Asjasse on segatud ikka kaks inimest, kes omavahel peavad jagama lapse üleskasvatamise rõõme, muresid ja vastutust.

Rahamure on medali üks külg

Kui üldse, siis räägime üksikvanemaga pere toimetulekuraskustest. Tõsi ta on, et ühe lapsevanemaga peredest elab 40 protsenti suhtelises vaesuses. Seegi on mõne aasta vanune hinnang ega kajasta praegust suurt tööpuudust, mis on töise sissetulekuta jätnud hulga pere ainsaid leivateenijaid. Mõistagi on kitsikuses lastele iga sent teretulnud ning riigile ja omavalitsustele jõukohane nii mõnigi rahaabimeede, mille kasutuselevõtt takerdunud vaid tahtmise taha.

Mida vanemad on lapsed, seda suurem osa neist elab ühe vanemaga leibkonnas: laste vanemaks saades suureneb vanemate lahkumineku tõenäosus. Ometi kasvavad laste sirgudes nende ülalpidamiskulud ehk noorukite vajadused, tahtmised, ilmajäetuse tunne ja pinged peres. Miks peakski tänapäeva noor rõõmu tundma selle üle, et hambapastat jätkub, kui tema kaaslased lähevad klassi väljasõidule Kreekasse?

Üksikvanemaga peresid ei saa ühe vitsaga lüüa. On neid emasid, kes on kõige raskema tee valinud nii-öelda vabal tahtel ehk kompromissi määr on nendele olnud liialt suur. On neid vanemaid, kes on lapsi üksinda kasvatama jäänud õnnetult või üleöö, kui kõrvalt on kaasa surnud.

Rohkem kui üksikemaga peresid, kelle lapse sünniaktis puuduvad andmed isa kohta (või on need tehtud ema ütluse alusel), rohkem kui toitja kaotanud peresid on aga vanemaid, kes abielu lahutamise järel on jäänud last üksi kasvatama, ja neid emasid, kes oma lapse isaga polegi kunagi koos elanud.

Laias laastus saab välja tuua neli tüüpi üksikvanema-peresid, kelle kohta puudub ühtne ülevaade ja kelle olukord võib olla väga erinev. Liiati muutub pere seis, kui last kasvatav vanem võtab uut kooselu alustada või (uuesti) abielluda. Kas aga näiteks kasuisa ilmumine perre lapsele kergendust toob, on iseasi.

Pinges ema, pinges lapsed

Eestis on ühe vanemaga peredele mõeldud meetmed valdavalt rahalised toetused, needki ülinapid. Vaikimisi läheme mööda sääraste perede sotsiaalsest ja psühholoogilisest toimetulekust.

Üksikvanem on üle 90 protsendil juhtudest ema. Ja ema on võimeline lapse eest surema. Võtame või ema, kes kasvatades kaht last, täidab nii ema kui isa, nii vanaema kui vanaisa rolli. Ta käib täisajaga tööl ja võtab unetundidest matti, et mõne tubase tööga lisaraha teenida või sokke nõeluda. Sest ta peab valima uue sokipaari ja piima-leiva vahel.

Tõtt-öelda ei ole sel emal üldse valikuid, on ainult kohustused, nõnda et pikki kuid, ehk aastaidki ei luba ta iseendale midagi, ei võta aega isegi taastumiseks. Ja kõike seda saadab süütunne, et ta ei suuda oma lastele luua samaväärset elu, nagu on täisperede lastel. Mõistagi hakkavad ema pinged ja pidetus külge lastelegi.

Kodu käsitletakse sotsiaalse institutsioonina, millel lasub peamine vastutus lapse arengu eest. Peale igapäevase leiva, seljariiete ja eluaseme peaks laps emalt-isalt, oma esimestelt õpetajatelt, selgeks saama kirjatähed ja soorollid, majandamise ja ühiselu aabitsatõed, kui nimetada mõnd kodu esmast ülesannet. Ja oleks ju hea, kui emal jääks pisutki jõudu lapse pea paitamiseks?

Üksikema kangelasmeelest pole aga kasu, kui ta päriselt katki läheb, jõudes välja vähilõikusele või vaimuhaiglasse (kellel mis enne üles ütleb). Lapsed jääksid ju sedasi päriselt ilma peale.

Meeleheite profülaktika

Puhtpraktilisest abist üksikvanemale on kõige tõhusam paindlik ja peresõbralik tööpoliitika koos lastehoiuga, selle kompenseerimine ja üksikvanema laste eelistamine lasteaiakohtade jagamisel, nagu on näiteks Norras, Prantsusmaal ja Poolas.

Teinekord oleks vaja ühtainsat hinge, kes mõistaks, trööstiks, annaks nõu, juhataks võib-olla üsna lihtsate lahendusteni, sest emal enesel ei ole enam jõudu abi otsida.

Üksikvanemaga peredele otseselt mõeldud sotsiaalteenustest võiks ehk välja tuua perelepituse, lahkuminevate vanemate nõustamise küsimustes, mis puudutavad laste huve, hooldamist ja ülalpidamist. Kui paljud meist on aga säärasest teenusest üldse kuulnud?

Ühtset riiklikku süsteemi selle ja muude sotsiaalset ja psühholoogilist toimetulekut toetavate teenuste osutamiseks meil ei ole: suur osa neist on mugavalt maandatud omavalitsuste tasandile, näiteks sotsiaal-, võla- ja kriisinõustamine, koolipsühholoogid. Ühes paigas on need teenused kättesaadavad, teises ei ole, üks omavalitsus raatsib raha leida, teine teps mitte.

Nõnda nagu supiköökide avamisega kõige näljasemal ajal ja töötute klubide asutamisega tööpuuduse tõusulainel, on seegi kord kirik üles leidnud ühiskonna valupunkti. Koostöös koolituskeskusega Ellu ja mittetulundusühinguga Isata Laste Heaks korraldab kirik sotsiaalset ja psühholoogilist koolitust tugiisikutele, kes tahaksid ja suudaksid olla toeks üksikvanemale ja tema lastele. Loodetavasti aitab see ettevõtmine kas või mõnda meeleheitel peret. Ent kõrvutagem: 2007. aastal kasvas ühe vanemaga peres 34 000 last ehk 13 protsenti kõigist Eesti lastest.

Meie enesekeskne ja edasipüüdlev ühiskond peaks viimaks ometi inimnäoliseks saama, et ära tunda abivajaja enda kõrval. See võib olla meie oma lapse pinginaaber, kelle alaväärsustunne on nii suureks paisunud, et ta kavatseb panna käe enda külge. Kas on meil südant märgata? Aidata?