Kuidas Irjast suller sai

FOTO: Andres G. Adamson

Irja elab kuurortlinna ühes ääres. On malbe ja abivalmis ning tuttavad hüüavad teda vahel Ema Teresaks. Aime elab linna teises servas, ta on Irja kooliõde ja Irja täielik vastand: ei mingit niisama aitäh eest malbust, igal ettevõtmisel olgu asine tulem. Kaks kooliõde said olude sunnil kokku ja… Seda, mis juhtus, selgitab lugu.

Tellijale

Aime teadis hästi, et Irja on omakasupüüdmatu abistaja, sest sellest kirjutati aeg-ajalt leheski. Juba kooliajal kiideti Irjat rohkem kui teisi, see tekitas kadedust ja tuska. Tundis seda Aimegi. Temal tuli aga nüüd hooldada vanemat õde, voodihaiget ja sama kangekaelselt ning praktilise meelega kui Aimegi.

Üle kaheksakümne õde oli voodihaige, kes lubas maja, mis kunagi kuulus nende vanematele, nüüd Aime nimele kirjutada. Oli ta ju viisteist aastat õest vanem, aidata haige, mis siin muud oodata, kui… Kuid testamendi tegemine venis, vanaproua lubadus oli Aime jaoks kui otsatu püksikumm. Aime tundis, kuidas temasse istus üks pisike tige inimene.

Tagasi üles