Juhtkiri: Külma leiba, mõtelge

Juhan Liivi legendaarse luuletuse “Rändaja” minategelane tunneb tuisu käest katuse alla jõudes elu suurimat rõõmu, kui lahke tüdruk ahjust sooja leiba võtab ja suure tüki sellest külalisele lõikab. Soe leib maitseb soojas toas ülimagus. Soe leib seostub ikka kodutundega, mis ei tähenda ainult söömaaega, vaid midagi väga lähedast ja armsat.

Arvatavasti tuli paljudele pärnakatele kurva uudisena, kui selgus, et AS Pere Leib lõpetab Pärnus leivatootmise, sest kodulinnas valmistatud värske leib on märksa kodusem ja olulisem kui Tartust või Tallinnast toodu. Seda enam, et vaevalt mõnetunnise autosõidu kauguselt poodi jõudev leib või sai samamoodi maitseb kui otse ahjust tulnu.

Loomulikult on Pere Leival õigus oma kulusid vähendada ja tootmist koondada, sest eelkõige peab ettevõte tootma kasumit, heategevusasutusega ju tegu pole. Jutud järjekordsest koondamisest käisid kevadest saadik ja kuigi firma juhid neid avalikkuse ees tõrjusid ja ümber lükkasid, aimasid nii töötajad kui ülejäänud asjasthuvitatud linlased, et pagaritööstus Pärnust kaob. Töötajate huvides võinuks olukorra varem selgeks rääkida, kuid jäägu see firma juhtide ja omanike südametunnistusele.

Pere Leiva tootmise kokkutõmbamine Pärnus on üsna tähenduslik, sest nüüdsest on suvepealinnast sisuliselt läinud kogu toiduainetööstus. Kadunud on piimakombinaat, lihakombinaat, ei pruulita siin linnas enam tööstuslikult õlut ega küpsetata leiba ja sellest on kahju.

Aga pole halba heata. Kui Pärnus ükski kombinaat enam leiba-saia ei tooda, peaks see andma senisest avaramad väljavaated väikestele pagariäridele, mida ju Pärnus leidub. Vajadus sooja leiva järele on alati, seega võiksid pagarid hakata valmistama kõige lihtsamat musta leiba, milles pole midagi erilist, kuid mille soojana koju saaks viia ja mis pereliikmetele nii magus maitseb.