Tiit Palu: Kui kõik on hästi, pole teatrist paremat kohta. Kui asjad ei lähe hästi, pole halvemat kohta. Kõik võimendub teatris.

Teater peaks olema senisest paindlikum, loomingukesksem, tõdeb Tiit Palu. Foto: Ants Liigus

“100 aastat tagasi tekkis kutseline teater inimeste soovist teatrit teha ja vaadata. See oli suure unistuse täitumine,” tõdeb Pärnu Endla teatri pealavastaja Tiit Palu.

Uuel nädalal tähistab Endla teater esietenduste ja üritustega juubelihooaega, mis aasta pärast päädib Andres Noormetsa lavastusega „Hamlet“.

Endla loomingulisel seltskonnal on seljataga kiired päevad. Äsja naasid näitlejad ja Tiit Palu Gruusia pealinnast Thbilisist, kus Vabaduse teatris toimunud rahvusvahelisel teatrifestivalil tosina riigi teatri seas mängiti oma lavastust „Janu“.

Kuidas tekkis side grusiinlastega ja millised on muljed?

Olen käinud Gruusias nüüd juba neli korda eesmärgiga luua teatrisidemeid. Kevadel oli Tallinnas grusiinide lavastus „Macbeth“, nüüd sõitsime meie sinna. Thbilisi teatrifestivali korraldajad otsisid head lavastust Eestist.

Oli enesestmõistetav, et selleks sai „Janu“, mis on tunnistatud Eesti ja Baltimaade parimaks näidendiks ja kus mängib Eesti ja Baltimaade parim meesnäitleja Ago Anderson. Rääkimata Andres Noormetsa suurepärasest lavastusest ja asjaolust, et kujundus mahtus kohvritesse.

Meid võeti vastu väga hästi. 100kohalisse saali surus end 250 teatrisõpra, umbes niisama palju jäi ukse taha. Näitlejatele aplodeeriti seistes. Kahjuks jäi meie reis lühikeseks, oleksime võinud veel korra mängida, nägemata jäid ülejäänud festivalilavastused. Kiirustasime tagasi, et sõita kohe lavastusega „Mässajad“ edasi Leetu Balti teatrifestivalile.

Koostöö Gruusiaga aga kahtlemata jätkub. Tee sealsetele festivalidele on lahti ka teistele Eesti teatritele. Arvan, et paari järgmise hooaja jooksul võib Endla laval näha nüüdisaegset Gruusia näidendit ja võib-olla mõne Gruusia lavastaja tööd.

Tuleval nädalal tähistab Endla teater juubelihooaja algust. Kuidas mõtestate teie endale lahti selle teetähise?

Endla tähistab oma juubelit 22. oktoobril 2011. Teatritegemine Endla nime all on kestnud aastakümneid kauem, 100 aastat tagasi hakati palka maksma. Sellest, milliseid valusid ja rõõme algusaastad kaasa tõid, kavatseb teater näituste ja muude sündmuste kaudu selle aasta jooksul rääkida.

Kindel on, et 100 aastat tagasi tekkis kutseline teater inimeste soovist teatrit teha ja vaadata. See oli suure unistuse täitumine.

Nüüd on meil dotatsioon, teatrialane kõrgharidus, ametiühingud, raamlepingud, töötunnid, tööjaotus. On trupp, administratsioon, kohvik – hulk rahvast, kelle huvid on täiesti erinevad. Nii on see igas eluvaldkonnas, areng on viinud reeglistatud tööeluni, kus õhinale määruspäraselt ruumi jäetud pole.

Majanduskriisis on paugu saanud ka teater, kuid me oleme siiski alles. Pelgan pigem järgnevat perioodi, mil keskkond on muutunud, aga teater organisatsioonina ikka samasugune. Teater peaks olema senisest paindlikum, loomingukesksem.

Kui palju on Endlas praegu koosseisulisi ja kui palju rollilepingutega näitlejaid? Milline on üldse teatri suund või dilemma aastal 2010?

Vastust on keeruline anda, sest lepingutes on esindatud kõik seaduslikud ettevõtlusvormid. Nii mõnigi põline endlalane töötab samadel alustel külalisnäitlejaga. Viimase kolme aastaga on trupp vähenenud siiski kaheksa inimese võrra, mis on ligi kolmandik trupist.

Kui märkida, et näitlejaid teatris on alla veerandi kõigist töötajatest, siis jah, kaheksa inimese lahkumine pole kaasa toonud neljakordse arvu ülejäänud töötajate lahkumist.

Endlas töötab 19 näitlejat ja kaks lavastajat, peale selle muutuv hulk külalisi. Külalisnäitlejate ja -lavastajate tulek elavdab teatritööd ja on alati hea, seega võiks neid rohkem olla, kuid praegu on esikohal töö omadele.

Minu jaoks on dilemma selles, millisena väljub teatriorganisatsioon majanduskriisist, sest see määrab tema elujõu pikaks ajaks. Kõik inimestega seotud otsused on mulle olnud väga valusad ja ma ei väida, et need on olnud õiged.

Kuid selle info puul, mis mul on olnud, on need otsused evinud oma loogikat, mis on võimaldanud teatritegemist jätkata. Praegu oleme piiril, kus trupp enam väheneda ei saa.

Ega pärnakad teist palju tea. Olete osanud vältida avalikkuse tähelepanu. Tulite kümne aasta eest ja jäitegi. Ometi olete jõudnud palju ära teha, praegu on teil Endlas lavastamisel 29. etendus.

Lühidalt. Olen sündinud Tallinnas ja lõpetanud reaalkooli. Lõpetasin Tartu ülikooli eesti keele alal. Kui Kalju Komissarov kutsus õppima lavastajaid, otsustasin proovida. Pärast teatrikooli lõpetamist 1996. aastal olen töötanud Vanemuises ja Endlas, teinud lavastusi mujal teatrites, viimati sel suvel Kuressaare linnateatris.

Öelge, millal tundsite, et teater on teie tee?

Teatri vastu hakkasin huvi tundma alles Tartu ülikoolis õppides. 1980ndate lõpul külastasin Vanemuise etendusi mitu korda nädalas. Tekkis teatrist huvitatute ring, kellest nüüdseks on saanud näitlejaid, kriitikuid, kirjanikke, teatrijuhte. Siis õppisime hoopis teisi erialasid.

Sel ajal tekkis eesti kirjanduse kateedri juurde teatriharu, mille looja oli professor Luule Epner. Seal kuulasin loenguid. Diplomitöö kirjutasin eesti keele kateedri juures akadeemik Haldur Õimu juhendamisel teatrisemiootikast. Mul oli eakaaslastest sõpru tollal teatrikoolis õppimas, nagu Dan Põldroos ja Jaanus Rohumaa. Nii tunduski võimaluse avanedes õige kandideerida legendaarse Komissarovi käe alla lavastajaõppesse. See oli hoopis ootamatu maailm, kuhu sattusin. Tõeline eluülikool.

Mis teid paelub teatris ja oma töös kõige enam?

Kui kõik on hästi, pole teatrist paremat kohta. Kui asjad ei lähe hästi, pole halvemat kohta. Kõik võimendub teatris. Viimased kolm-neli aastat oleme olnud tulemustelt, kui neid mõõta aastaauhindades, Eesti edukaim teater. Samal ajal on kriis vähendanud meie truppi rohkem kui teisi ja meie näitlejate palgad on Eesti madalaimad. Selles ebakõlas on hea ja halb pool koos. Nüüd on küsimus, kuhupoole on vektor suunatud, kumb peale jääb.

Pealavastajana tuleb teil olla alati üks samm ees, et tajuda seda, mis on õhus ja missugused on vaatajate ootused. Tuleb arvestada eri maitsete ja sihtgruppidega. Suur vastutus ja alkeemia, kas pole?

Endla on teater, mis pakub lavastusi eri huvidega vaatajatele. Matemaatika on selline: umbes viiendik elanikest käib teatris korra aastas, neli viiendikku mitte kordagi, järelejäänud viiendikust kaks-kolm korda aastas, sellest järelejäänud kümnendik käib teatris kuni kümme korda aastas. Siis on veel käputäis friike, kuid pigem meenutan, et neli viiendikku elanikest ei külasta teatrit aastas kordagi.

Statistiline üks külastuskord Eesti elaniku kohta tuleb 20 protsendilt eestimaalastest. Kui inimene käib harva teatris, on tal kindel ootus, missugune teater olema peab. Þanrite spetsiifika, stiilide erinevus, uudsuse taotlus on see, mida ootab ja naudib kogenud teatrisõber, kes eeldab, et teater ei pea olema ühesugune, vaid võib olla „teistsugune“ või isegi „enneolematu“.

See statistika määrabki teatri mänguruumi: meil peab olema lavastusi nendele, kes käivad teatris harva ja teavad hästi, kuidas peab; ja meil peab olema lavastusi gurmaanidele, kes tahavad uusi elamusi. Sealjuures on mõlemal äärmusel, ehkki üks neist on valdav ja teine kantud punasesse raamatusse, õigus.

Minu töö on seda kompotti segada. See on pika vinnaga töö, mille puhul on tähtis nii kõhutunne, kaastöötajate ettepanekud ja arvamused kui võimalused, millega tuleb arvestada. Teater peab alati olema pisut nihkes reaalsusega, mis meid ümbritseb.

Mida või keda sooviksite teie senisest rohkem Endla teatris näha?

Inimesi, kes teevad oma tööd rõõmuga ja saavad selle eest väärilist tasu ja tunnustust. Siis on neil seiklusvaimu ja valmisolekut proovida uusi asju. Seda nii laval, lava taga kui publiku poolel.

Mida või keda sooviks publik teie arvates Endlas näha?

Publiku eri osadel on väga erinevad huvid. Viimaste aastate enim vaatajaid kogunud lavastused on „Linda tahab lahutada“ ja „Testosteroon“. Võib arvata, et suur osa tahab näha selliseid tükke. Samal ajal on saalid täis ka Küüni lavastustel, mille puhul kommertsi taotlusest rääkida ei saa. Selleks ongi suur lava ja väike lava, et teha eri lavastusi eri eesmärkidel.

Kahju on sellest, et „Mässajaid“ publik üles ei leidnudki. Mõne etenduse saime mängida, ometi kogus see lavastus mitu auhinna nominatsiooni ja kriitikud on pidanud seda teatrikunsti piire laiendavaks. Nii mängimegi „Mässajaid“ veel ainult välisfestivalidel, mida on tulemas veel mitu.

Arvan siiski, et publik oleks väärinud selle lavastuse pikemat mängimist Pärnus. Proovisime nii tavalisi kui tavapäratuid infokanaleid, kuid kahjuks eriliste tulemusteta.

Tegemist on ilmselt paratamatusega, mis kaasneb teatritegemisega väikses linnas. Peame rohkem mõtlema sellele, kuidas eri lavastused neist huvituvate sihtgruppideni jõuaksid.

Kas olete endale jõudnud selle ajaga kasvatada paksu naha, kui miski ei õnnestu?

Ebaõnnestumine on suhteline nagu õnnestuminegi. Alati on sellest midagi õppida. Teatritegemine nagu igasugune looming käib põgusate hetkede nimel, mil inimene tunneb endaga kooskõla. Seda juhtub väga harva, aga selle saavutamiseks tuleb tingimata katsetada, proovida uusi asju.

Siin pole vahet, kas see on toidutegemine või aiakujundamine. Igaüks, kes on kunagi midagi teinud, teab seda. Olen seda tunnet tunda saanud nii lavastaja, teatrivaataja kui pealavastajana.


CV

* Sündinud 29. märtsil 1970 Tallinnas.
* Tiit Palu on õppinud Tallinna reaalkoolis, seejärel Tartu ülikoolis eesti keelt.
* 1996. aastal lõpetas teatrikooli 17. lennu.
* Palu on töötanud enne Endlat Vanemuises ja teinud lavastusi ka mujal teatrites, viimati sel suvel Kuressaare linnateatris.
* Endla teatris töötab aastast 2001.
* Abielus, kaks last.
* Hobi on pikamaajooks.