Kommentaar: Türgi torgib tegudele

Prantsuse Rahvusassamblee mälestusmedal Krimmi peaministrile Sergei Aksjonovile (vasakul). Foto: Reuters

Kaks nädalat tagasi läks kõik tõusujoones: 14. juulil sõlmiti Iraani tuumaprogrammi kokkulepe, nädal hiljem avasid USA ja Kuuba vastastikku saatkonnad, kuid nüüd on jälle ühel osal maailmast rusikad püsti, sest Türgit on ohustatud. Et Türgi on NATO liige, kogunesid NATO suursaadikud Türgi palvel sealset olukorda arutama, nagu näeb ette NATO harta 4. artikkel.

NATO harta 4. artikli korrutamine on selge ülepingutamine, ent viimasel ajal on olnud palju ja asjatut juttu artiklist 5, mis käivitab kollektiivkaitse juhul, kui tullakse kallale ühele NATO riigile. Teadu on see viimane jutt alati olnud seotud Ukrainaga ja lõppenud mööndusega, et Ukraina pole NATO liige. Nüüd tundis end ahistatuna üks NATO liige. Raske öelda, mis on selle juures õige: vajadus kontrollida, et artikkel 4 (ühiskonsultatsioonid!) ikkagi töötab, ja operatiivselt, vajadus oma, st Türgi tähtsust demonstreerida või hoopiski midagi mõne Lähis-Idas asuva probleemi (kalifaat? Palestiina?) huvides etendada.

Kaldun viimase võimaluse kasuks, sest mööngem: kalifaat märatseb edasi, laiendab oma kandepinda Aafrikas (eelmisel nädalal tegutsesid enesetaputerroristid juba Kamerunis!) ja isegi USA presidendi Barack Obama kohalviibimist Keenias ”tervitati“ äärmusislamistide rünnakuga naaberriigis Somaalias. Peamine – mis saab edasi? Huvitaval kombel ei tehtud erilist numbrit sellest, kui Briti peaminister David Cameron tõdes, et tuleb koostada viieaastane plaan võitluseks ISILi ehk kalifaadiga. Elik – sõdime veel viis aastat? Seda ütleb London, kes on kalifaadi osas seni kõrvaltvaataja rollis ehk jagab asja paremini!