Priit Neilinn: Keda meie ise peaksime rünnakute eest kaitsma?

Priit Neilinn
, eripedagoog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Neilinn.
Priit Neilinn. Foto: PP

Olen nõukogude aja laps, kes sündinud 1950. aastate teises pooles. Seega õppisin ma koolis vene kirjandust üsna põhjalikult. Vahest ehk selle tõttu tekibki mul alati, kui ma kuulen või loen kusagilt sõnu ’’hullumeelne’’ või ‘’vaimuhaige’’, kohe vaimusilmas mõtteline seos Tšehhovi novelliga ’Palat nr 6’’. Tõepoolest, üksik varjatud hoone, kuhu viib ainult rohtu kasvanud, nõgestega palistatud rada ja viis selles elunevat õnnetut viirastuselaadset inimolendit koos neid süstemaatiliselt rusikatega tümitava ülevaataja Nikitaga, on tundlikumale inimesele igaveseks mällu sööbiv ja veel palju hiljemgi painajalikes unenägudes viirastuv õudus.

Ometi oli see juba tol ajal, 1892. aastal, mil geniaalne vene kirjanik ja praktiseeriv arst selle loo kirja pani, aegunud psühhiaatriapraktika. Juba siis mõeldi asjadest hoopis teisiti, nagu võime näha katkendist, mis pärit eelmainitud novellist.

Selles öeldakse: ”Psühhiaatria ta praeguse haiguste liigitamisega, diagnoosi ja arstimise meetoditega – see on võrreldes sellega, mis oli, otse Elbruse mägi. Nüüd ei valata hulludele külma vett kaela ega aeta neile märatsejasärke selga; neid koheldakse inimlikult, ja nagu kirjutatakse ajalehtedes, korraldatakse neile isegi etendusi ja balle. Andrei Jefimõtš teab, et praeguste vaadete ja maitsete puhul selline nurjatus nagu palatis nr 6 on võimalik ainult kakssada versta raudteest eemal, linnakeses, kus linnapea ja kõik volinikud on poolkirjaoskamatud matsid, kes näevad arstis preestrit, keda tuleb uskuda ilma kõige kriitikata, valagu ta kas või sulatina suhu; teises kohas oleks publik ja ajalehed selle pisukese Bastille’ juba ammu tükkideks rebinud.“

Märksõnad

Tagasi üles