Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/08/25/3299779t1h01b3.jpg)
/nginx/o/2010/10/18/451392t1h1619.jpg)
Pärnu maavanema Andres Metsoja enneolematu kavatsus Eesti Vabariigi ajaloos - taotleda valitsuselt kahe omavalitsuse, Vändra alevi ja Vändra valla sundliitmist - on toonud talle nii poolehoidjaid kui vastuseisjaid.
Pärnu Postimees on Vändra probleemidele viimastel nädalatel üsna palju leheruumi pühendanud. Täna anname sõna Pärnu maavanemale Andres Metsojale.
Mis on teid ajendanud sellist sammu astuma?
Sundliitmine ei ole kõnealuses kontekstis kindlasti korrektne väljend. See, millega praegu tegeleme, puudutab valitsuse poolt ühinemise tähtaja määramist ja kujutab endast igati demokraatlikku protsessi. Üksnes selle korraldaja on maavalitsus. Vändra valla ja Vändra alevi valla puhul on tegemist seadusandluses reguleeritud liitmise võimalusega peale juba volikogude algatatud ühinemisläbirääkimiste.
Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et kohaliku omavalitsuse üksuste piire ei tohi muuta vastavate omavalitsuste arvamust ära kuulamata. Edasine regulatsioon tuleneb aga Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusest ja on peaaegu identne nii volikogude kui Eesti Vabariigi valitsuse algatusel.
Ehk tooksite mõne näite, mis kinnitaksid omavalitsuste ühendamise otstarbekust.
Esiteks paraneb ühinemise tulemusena elanikele pakutavate teenuste kvaliteet, suureneb nii avaliku sektori pädevus kui tegutsemise efektiivsus. Teenuse kvaliteedi all mõtlen näiteks huvihariduse arendamist ja selle kaudu noortele atraktiivsema keskkonna loomist. Avaliku sektori pädevuse all aga valdkondlikke spetsialiste ja seeläbi tugevat meeskonda, partnerit ettevõtjatele ja mittetulundussektorile.
Tihti väidetakse, et ühinemine ei tekita lisandväärtust. Kuid me ei saa minna mööda faktist, et Vändra valla ja Kaisma valla liitumisel tekkis võimalus kulutused üle vaadata. Liitumisega kadus Kaismalt viis ametikohta. Asemele tekkis kaks kohta: üks neist on Kaismal, kus korraldatakse külakeskuse tööd, teine hakkab paiknema vallavalitsuses ja seda arendustöötaja ametikohana.
Teiseks loob ühinemine väljavaated, et piirkonda jõuaksid investeeringud. Sellele peaks eelnema ühtse arengu kavandamine. Omavalitsuste toetusmeetmed on üldjuhul koostatud põhimõttel, mis loovad konkurentsieelise ühinenud omavalitsustele.
Mis teid kahe Vändra puhul enim on häirinud?
Vändra kandist rääkides tuleb tõdeda, et investeeringud on koondunud Vändra alevisse. Osalt küll seetõttu, et tegemist on piirkonna tõmbekeskusega, teisalt on projektid esitatud korrektselt, intensiivselt on kasutatud kõiki pakutavaid rahastusallikaid. See omakorda on tekitanud elanikes hirmu, et alevi ja valla liitumisel hakkab senisest veel suurem hulk investeeringuid minema alevisse.
Valda on tagasihoidlikumalt rahastatud maakondlikest programmidest ja ühtlasi on toetuse saamise eeldused olnud väiksemad. Ilmselgelt on investeeringutoetuste jagamisel arvestatud Vändra kui tõmbekeskusega ja usun, et investeeringute alevisse koondumise peapõhjus on asjaolu, et tegemist on keskusega, mille arendamine loob eeldused kogu piirkonnale.
Kolmandaks peame suutma vaadata kaugemale kui Vändra, ehkki eesmärgi saavutamiseks tuleb edasi liikuda samm-sammult.
Tuleb tõdeda, et omavalitsuste ühinemisprotsess Eestis on seiskunud ja vajaks diskussiooni avaliku sektori, ettevõtjate ja kolmanda sektori vahel. Ühiskonna mõistlik ja otstarbekas käekäik peaks meile kõigile korda minema.
Valitsuse algatusel ühinemisprotsessiks oleks Eestis vaja kogemust, et saada laiemat tuge kogu riigi tuleviku tarbeks. Paratamatult seisavad ees saneerimised ja valdade pankrotid. Vabatahtliku ühinemise teel sellest välja ei tulda, kuid sunniviisiline lähenemine oleks ilmselgelt kõige halvem lahendus. Kõigeks selleks tuleks valmis olla ja kohendada seadusandlust, mis kohati on muutunud elukaugeks ja ühinemist pärssivaks.
Kas ei võiks siiski püüda edasi liikuda volikogude algatusele toetudes?
Kindlasti ei soovi ma oma tegevusega kedagi isiklikult solvata, kuid pea 20 aastat paigaltammumist kahe Vändra ühinemises ei ole seni oodatud tulemust toonud. Avalik sektor peab oma tegevuses olema järjekindel.
Samal ajal on volikogud algatanud ühinemisläbirääkimised, koos rahastati liitmise teostatavusanalüüsi koostamist ja taotleti ühinemise ettevalmistamiseks toetust Norra-EMP finantsmehhanismist, mille toel praegugi tegutsetakse. Rääkimata varasematest analüüsidest, uuringutest ja koostöödokumentidest, mida samuti on ühiselt tellitud.
Palju on toodetud eri dokumente ja kulutatud selleks Eesti ning viimasel ajal ka Norra maksumaksjate raha, kuid tulemust ei paista. Kohati tundub, et vaid volikogude algatusele toetudes me hoopis kaugeneme eesmärgist.
Miks ikkagi ei ole kaks Vändra omavalitsust teie arvates suutnud ühist keelt leida?
Koostöö laabumiseks on üldjuhul vajalik leida ühishuvid. Kindlasti tuleb arvestada eripäradega, mis ühe või teise omavalitsuse puhul on tekkinud.
Vändra piirkonna elanikud ei saa oma igapäevaelu korraldamisel lähtuda halduspiiridest. Näiteks algasid huvihariduse rahastamise läbirääkimised enne viimaseid valimisi ja minule teadaolevalt puudub lapsevanematel tänini ses suhtes kindlus ja lõplik lahendus.
Kummastav oli hiljuti lugeda Pärnu Postimehe artiklist Vändra vallavanema väidet, et koostöö mittelaabumise üks peamisi argumente on volikogu opositsiooni olemasolu. Opositsioon on demokraatlikus ühiskonnas normaalne. Hullem oleks, kui vallavolikogu oleks kõigest vallavanema kummitempel.
Seevastu alevi vallavanem ei salga, et koostöö naabervallavanemaga pole võimalik, kuna ei peeta kinni kokkulepetest ja partnerlus on pehmelt öeldes ebavõrdne. Volikogude ühisosa on samuti puudulik, kuna omavalitsuste tasemel puuduvad koostöö edulood.
Omavalitsuste ühinemine ei ole Pärnumaal ju esimest korda probleem.
Pärnumaal on varasematel aastatel samasuguse, keskuse ja seda ümbritseva rõngasvalla ühinemisega tublisti hakkama saadud. Näiteks 1996. aastal loodi esimesena Eestis ühinemisega uuenduslik tervik Halinga ja 2005. aastal Saarde piirkonnas. Eelmisel nädalal tähistas Saarde vald ühinemise viiendat aastapäeva. Kindlasti on muudatused tekitanud probleeme elanikele ja parajat peavalu ametnikele, kuid tulemus on positiivne ja areng ilmselge.
Igati asjakohane on, et viie valla (Järvakandi, Tootsi, Vändra alevi, Vändra valla ja Kaisma valla) ühinemiseks on koostatud analüüs ja käivitatud läbirääkimised ning selgitatud välja elanike arvamus liitmise suhtes. Ühinemisega on reaalselt algust tehtud viimastel kohalikel valimistel Kaisma ja Vändra näol. Seoses sellega on kodanikes tekkinud õigustatud ootus.
Ebamõistlik oleks edasi liikuda Tootsi ja Vändra valla liitumisega, jättes samal ajal lahendamata Vändrate küsimuse. Hoopis keeruline on lugu Järvakandi vallaga, mis kuulub Raplamaale. Kuna riik on seisukohal, et maakonna piire ei tohiks muuta, võime lahendust ootama jäädes kogu ühinemise teadmata ajaks seisma panna.
Milline on omavalitsuste rahaline olukord?
Püüame tegutseda mõistlikult ja probleemidele läbimõeldult läheneda. Kui analüüsida Vändra piirkonna omavalitsuste finantssuutlikkust, siis kõige parem on Vändra alevi valla olukord. Kuid tõmbekeskusena on alevil kanda kõige suuremad investeeringud, seega riskidki. Vändra vald seevastu asub finantssuutlikkuse edetabelis 132. kohal. Aga me ei tohi unustada riigilt ühinemistoetusena eraldatud nelja miljoni krooni mõju.
Kõige suurem mõttekoht on Tootsi. Kui juba praegu on omavalitsusel tasumata ligi kümnendik arvetest ja eelmise aasta finantssuutlikkuse edetabelis asub ta 204. kohal, on muretsemiseks põhjust küllaga. Veel enam paneb kukalt kratsima tehase saatus, sest teadaolevalt kaalutakse arenguväljavaateid ja need ei pruugi alati kindlustunnet pakkuda.
Nende numbreid vaadates ja probleeme tajudes ei ole õigustatud ainult ootamine ega lootmine. Kindlasti mitte ka tormamine.
Paberil lihtsana tunduvad ettevõtmised ei pruugi päris elus nii lihtsad olla.
Olen veendunud, et tegemist on keerulise valdkonnaga ja ilmselt ühte õiget valemit, mis alati positiivse tulemi annaks, ei ole. Julgen kahelda, kas kõigi juhtumite suhtes on olemas ühtne toimiv skeem. Alati tuleb läheneda juhtumipõhiselt.
Vändra alevi ja Vändra valla liitumise otstarbekuses ei ole ma aga kunagi kahelnud. Aastaid ühinemisest rääkimise tulemusena on minus tekkinud nõutus, millesse lisavad vürtsi valitsuste ja volikogude vahelise koostöö puudumine ning elanikele justkui pidevalt toimuvate ühinemisläbirääkimiste esitlemine. Seega, väide Pärnu Postimehe 12. oktoobril ilmunud arvamusloos “Kahe Vändra ühinemisest”, et tegelen selle teemaga lähenevate riigikogu valimiste tõttu, on siin kontekstis kohatu.
Ma ei ole sinisilmne ja julgen arvata, et kõnealusest teemast võib saada riigikogu valimistel oluline mõttekoht. Diskussioon on ju eluterve riigi valitsemise koostisosa. Ennekõike olen orienteeritud tulemusele, läbirääkimisi rääkimise pärast on juba küllalt peetud.
Ühtlasi tuginen Vändra piirkonna volikogude esimeestega 29. märtsil toimunud kohtumisele. Siis ju leiti koos, et ühinemisega tuleb kindlasti ja kiiresti edasi liikuda.
On väidetud, et võtate Vändra valla ja alevi ühinemist isiklikult.
Pole mingi saladus, et olen töötanud omavalitsusjuhina, elan Vändra vallas ja saanud mandaadi, osalemaks Vändra vallavolikogu töös, milles ma oma ameti tõttu enam küll osaleda ei saa. Seega on korrektne väita, et selle kandiga seob mind väga palju.
Kellelegi ei tohiks olla üllatuseks, et ma pooldan kohalike omavalitsuste ühendamist. Astusin selles suunas samme nii omavalitsusjuhi kui omavalitsuste liidu juhatuse esimehena ja kavatsen sama jätkata maavanemana.
Praeguses rollis pean panustama, et saavutada kehtivas maakonnaplaneeringus seatud eesmärk. Selle dokumendi on allkirjastanud nii Vändra alevi kui valla esindajad. Volikogude kooskõlastus planeeringule on saadud 1998. aasta detsembris. Selles dokumendis on püstitatud lähima eesmärgina rõngasvaldade ja nende keskuste ühinemine aastatel 1999-2002.
Nii et te ei näe sellisele olukorrale muud lahendust kui taotleda sundliitmist?
Sundliitmise mõiste võib tulevikus kõne alla tulla mõne pankrotistunud omavalitsuse likvideerimisel ja liitmisel, aga sellega ei peaks praegu hirmutama. Olen veendunud, et valdade elanikud eelistavad kaasa mõelda ja lahendusi otsida ega hakka protestima pelgalt lähtuvalt asjaolust, kuidas või kes protsessi on algatanud.
Mina ei näe praegu muud võimalust kui maavanemana jõuliselt sekkuda, sest tegemist pole ainult kohalike omavalitsuste siseasjaga.
Tegu on üliolulise küsimusega kogu Vändra piirkonna maksumaksjatele, nii elanikele kui ettevõtetele. Kuna omavalitsustel on iseseisev liitumise initsiatiiv formaalselt olemas, kuid selle sisuline väljund puudub, pean otstarbekaks algatada Eesti Vabariigi valitsuse poolt Vändra alevi ja Vändra valla ühinemine ja seada ajaliseks piiriks järgmised kohalike omavalitsuste valimised aastal 2013.