Peeter Järvelaid: Lastenausgleicharchiv Bayreuthis ja Eesti 20. sajandi lugu

Peeter Järvelaid. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Lastenausgleicharchiv’i hoone Bayreuthis avati 20. oktoobril 1999. aastal, mis tähendas väga olulise institutsiooni toomist täiesti uude seisu. Uue aastatuhande algus pidi andma väljavaate Teise maailmasõjaga seotud teemade laiemaks uurimiseks.

Praegu end Richard Wagneri linnana maailmale tutvustav Bayreuth kandideeris selle institutsiooni saamiseks Baieri liidumaa toetusel juba aastal 1985. Üleriigilist arhiivi tahtsid sel ajal endale saada veel 16 kandidaatlinna Bayreuthi kõrval.

1994 sõlmiti juba konkreetne leping, mille alusel hakati Bayreuthi endist haiglahoonet ümber ehitama nüüdisaegseks arhiiviks. Arhiivi ehitus oli tõesti põhjalik, sest sisuliselt jäi vanast haiglast mäe peal alles ajaloolise hoone fassaad, mis oli muinsuskaitse all, aga fassaadi taga tekkis ehituse käigus väga moodne arhiivi eritingimustele vastav ehitus.

Hoones on klimatiseeritud arhiiviruume 5600 ruutmeetrit. Kuid juba enne ehituse algust oli Bayreuth pagendatutega seotud materjalide varjupaik, sest 1989 oli linnas loodud tulevase keskarhiivi vahearhiiv. Bayreuthi on koondatud ligi 3,5 miljonit toimikut. Lastenausgleicharchiv’i loomine on Saksamaa viimase aja suurim arhiiviprojekt.

Kas 3,5 miljonit toimikut on vähe või palju?

Teise maailmasõja lõppfaasis jäi pagendatute staatusse umbes 14 miljonit sakslast, kes oma asualadelt pidid sõja käigus ja järel lahkuma. Pärast Teist maailmasõda kujundas Saksamaa Liitvabariik süsteemi, mis võimaldas pagendatu staatusse arvatutel ja nende pärijatel saada kompensatsiooni varasemasse elukohta jäetud vara eest.

Väidetakse, et 1949., 1952. ja 1969. aasta seaduste ja nende täienduste alusel esitati vähemalt 57 miljonit kompensatsioonitaotlust. On selge, et nii mahuka finantsprojekti teostamine polnud lihtne. Seda enam, et enne majandustõusu Saksamaa Liitvabariigis olid sellise fondi antavad summad elanikele üpris suur koorem. Põhimõte oli lihtne: kõik Saksa kodanikud, kes elasid Saksamaa Liitvabariigis ja kelle kinnisvara oli Teise maailmasõja järel säilinud, maksustati spetsiaalse kinnisvaramaksuga. Peale selle tulid maksed riigilt.

Sellest fondist said sõjaajal ida-aladel kahju kannatanud hüvitist, mida ei arvutatud sotsiaalse toetuse põhimõttel (elab puuduses), vaid konkreetse kinnisvara kaudse hindamise tulemusel. Tänu kompenseerimisele said oma elu sõja järel parandada vaid varakad.

Saksamaa Liitvabariik oli keerulises olukorras oma õigusliku järjepidevusega. Nüüd on see teema loomulikult tühine, kuid kohe sõja järel oli näiteks USA valitsusel selle aja suure autoriteedi juut Hans Kelseni (Viini ja Kölni ülikooli kunagine riigiõiguse professor, kelles juures enne sõda õppisid eestlased A.-T. Kliimann ja J. Vaabel) seisukoht, et USA valitsus ei peaks tunnistama 1949. aasta Saksamaa Liitvabariiki Saksamaa õigusjärglaseks. Saksamaa Liitvabariik luges seda õiguslikku järjepidevust eksistentsiaalseks küsimuseks.

Vara kompenseerimine

Ida-alade sõjakahju alla läks Saksamaa Liitvabariigi kompensatsioonide süsteemis ka 1941. aastal Eestist järelümberasumise käigus lahkunute mahajäänud vara hüvitamine. See oli delikaatne teema, sest 1941. aastal oli NSV Liit maksnud nende inimeste vara eest kaubana lepinguliselt 200 miljonit riigimarka.

Kolmas Reich oli andnud lubaduse 1941. aasta lepingulistele järelümberasujatele, mille tõttu nad lootuses kogu vara kompenseerimisele olid teadlikult loovutanud oma vara NSV Liidu võimudele.

Teise ilmasõja järel on Saksamaa hoidunud selles küsimuses tagaplaanile ja väitnud, et ei NSV Liidu ega tolle õigusjärglase Venemaaga pole tal majanduslikke vaidlusi. Teise maailmasõja järel hakkas Saksamaa Liitvabariik, toetudes suurelt osalt oma kodanike maksudele, maksma hüvitist, mida Kolmas Reich oli olnud kohustatud tegema. Selleks loodi Saksamaal erifond, mis tekkis riigi eraldatud rahast ja sisuliselt kinnisvara erimaksust.

Põhimõte oli selles, et need Saksamaa Liitvabariigi kodanikud, kel oli õnne ja kelle kinnisvara elas sõja hävitava osa üle, maksid solidaarsusest nende Saksa kodanike suhtes, kes sõja käigus oma kinnisvara kaotasid, sellesse fondi makse.

Oluline on siin rõhutada (mida harva tehakse), et 1952. aasta seadus toonitab: solidaarsusseaduse, mida levinud lühendina nimetatakse LAG, puhul pole mingil juhul tegemist sotsiaalabiga, sest inimese materiaalne olukord taotluse esitamise ajal ei oma üldse tähtsust.

Kompensatsiooni arvutamise alus on vaid eelmisesse elukohta jäänud vara väärtus, vara olemasolu pidi hüvitise taotleja suutma Lastenausgleichamt’ide töötajatele tõestada.

Kui aastatel 1941-1944 oli Saksa riigil võimalik kontrollida reaalse vara olemasolu ja selle väärtust, siis 1949. aastast toetusid ametivõimud tunnistajate ütlustele. On selge, et siis suurenes eksimuste hulk.

500 jooksvat riiulimeetrit

Praeguseks on Bayreuthi arhiivi talletatud eelkõige positiivselt lahendatud taotluste alusmaterjalid (isikutoimikud), mis Saksamaa Liitvabariigi eri liidumaade kontoritest on lõpetatuks tunnistatud ja sellega alaliseks säilitamiseks Bayreuthi saadetud.

Kuid need toimikud on ka väga suure finantsprojekti alusmaterjal, sest 1949. aastast 1995. aasta 1. jaanuarini maksti pagendatutele ja nende pärijatele eri vormis kompensatsioone, kuid ikka lähtudes nende varasemasse elukohta jäänud varast, umbes 140 miljardit Saksa marka ehk 70 miljardit eurot.

Praegu arvatakse, et Saksamaa Liitvabariigi kohalike omavalitsuste Lastenausgleich’i ametnike käes on veel toimikuid, mida mõõdetakse umbes 500 jooksva riiulimeetriga.

Bayreuthi arhiivis asuvad seega väga tähtsad allikad meie 20. sajandi ajaloo mõistmiseks. Kui öelda otse, on siin materjalid nendegi inimeste kohta, kes Eesti saatuseaastatel, pärast 23. augustit 1939 keerulistes oludes tegid valiku otsida ühe diktatuuri käest pääsu, minnes teise kaitse alla. Saades kiirkorras Saksamaa kodanikuks, võtsid mehed siingi osa sõjategevusest (pääs sõja eest oli suhteline), olles sageli idarindel kardetud Venemaa pinnal, ent nüüd Saksa sõdurina.

Viimane väide pole etteheiteks, vaid seletuseks, et Bayreuthis säilitatav vajab põhjalikku teaduslikku uurimist.

Sellest arhiivist on tulnud suhteliselt kiireid vastuseid meie advokaatidele, andes teada, nagu poleks arhiivis mõne otsitava isiku kohta mingeid materjale (selgitamata, et arhiivi lisandub iga päev toimikuid kohalikelt omavalitsustelt), kuid uurijate tegevus on siin veel piiratud.

Olen üks õnnelikke uurijaid, kellele on palju materjali uurimiseks kätte antud. Kuid enne kui hakkame looma (Mahtra mõisa) baltisaksa muuseumi, tasub mõelda, kuidas Eesti inimestele oluline ajalooline teave Bayreuthist meie arhiivi vähemalt koopiatena jõuaks.

Oleme ju Euroopa Liidu riik, millel väga heal tasemel arhiivisüsteem, mis on isegi moodsam kui sama aus arhiiv Baierimaal.