Kuidas Pärnusse lennuvälja ehitati ja lennundust elustati

Pärnu lennujaama praegune reisiterminal ja jaamahoone.

FOTO: Urmas Luik

Iga kord liftiga sõites tuleb meelde, et õhusõit on ajavõit, nagu vanasti oli kirjutatud tikutoosile. Paraku on pärnakatest ja pärnumaalastest ainukesed ajavõitjad kihnlased, kui nad kuidagi teistmoodi liikuma ei pääse. Aga see on juba meretagune asi.

Lennuvälja puudumisel maanduti Pärnus plaažile.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Lennuvälja mullatöödeks toodi Tallinnast vagonetid ja kilomeeter rööpaid.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Järgnev lugu on pikk ja pidevalt ennast kordav. See on lugu Tallinna sakste enamasti täitmata jäänud lubadustest ja pärnakate helesinistest unistustest, et kohe pärast seda, kui Sauga mõisa põllud tasaseks rullitakse, hakkavad sellele maandunud lennukitest linna ning supelranna poole valguma suvitajate hordid.

Eesti reisilennunduse algus

Varsti pärast Vabadussõja lõppu hakkasid reisilennukid üle Pärnu lendama. Lennufirma Aeronaut esimene postilennuk asus Tallinnast Riia poole teele 29. juulil 1921. Esimesel kuul lennati 17 korda ja toimetati kohale 38 reisijat ja koer. Tallinnast sai Riiga lennata igal teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval. Riiast tagasi pääses esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti.

16. mail 1924 avas Aeronaut lennuliini Tallinn-Riia-Memel-Königsberg sagedusega üks lend päevas. See firma lõpetas oma tegevuse 1927. aastal. 1928. aastal hakkas Tallinna ja Riia vahel lennuühendust pidama Nõukogude Liidu – Saksamaa ühisfirma Deruluft.

1929. aastal tundis Deruluft huvi meie ilusa suvituslinna vastu, millest tema lennumasinad üle põristasid. Kahe pealinna vahel lendasid Derulufti lennukid 1. maist 1. novembrini. 29. aprillil käis firma esindaja Konstantin Kursmann Pärnu linnavalitsusega läbi rääkimas siia lennuvälja asutamise üle.

Lepiti kokku, et linn annab firmale viieks aastaks tasuta kasutada umbes 27 vakamaad maad Kambi mõisast. See oli Sauga mõisa karjamõis.

Linn lubas oma kanda võtta lennuplatsi esmase korrastamise ja drenaaþitööd 500 krooni eest. Ühendustee korraldamise, telefoniliini vedamise kulud ja valvuripalga lubas firma võtta enda peale.

Lennuväli pidi valmima juba 1. juuniks. Lennukid oleksid Pärnus maandunud kell 10 ja kell 13.15. Tallinna sõit maksnuks ligemale 15 krooni.

Pärnule kui kuurortlinnale oleks selline lennuühendus marjaks kulunud, nagu kirjutas ajakirjanik (Pärnumaa 30.04.1929). Selle ilusa plaani elluviimisest ei õnnestunud leida jälgegi.

Uus kosilane

Majanduskriisi aastatel oli huvi Pärnu lennuvälja vastu olematu. 1932. aastal huvitus taevaalusest Via Balticast aga Poolas siiani tegutsev lennufirma LOT. 10. juunil 1932 väisasid Pärnut firma esindajad koos Eesti teedeministeeriumi töötaja insener Elbrechtiga ja otsisid kohti, kus lennukid võiksid maanduda.

Pärnu maavalitsuse teedeosakonna juhataja Landiga sõideti Iklani välja, kuid poolakate suurtele ja rasketele lennukitele sobivaid väljakuid ei leitud (Pärnu Päevaleht 11. ja 12.06.1932).

18. augustil 1932 lendas LOTi lennuk esimest korda marsruudil Tallinn-Riia-Vilnius-Varssavi. Kuni 1936. aastani toimusid lennud kolm korda nädalas, hiljem iga päev (T. Kitvel, J. Tilk ”Eesti lennukroonika”. Tln, 2003).

Nüüd lendasid üle Pärnu juba kahe firma lennukid. Linnavalitsus arvas, et siiski peaks Kambi mõisa põllule lennuvälja ehitamist jätkama ja kasutama selleks tööks hädaabitööde raha. Suurt kulu see ei nõudvat ja juba 1933. aasta suvel võiksid siia lennukid maanduda, kui vaid jagub sõitjaid (PPL 3.09.1932).

Töö algab

1933. aasta algul astuti lennuvälja asjus konkreetseid samme. 4. veebruaril käisid linnapea abi Mardi ja linnaarhitekt Siinmaa Kambi mõisa maadel lennuväljale kohta valimas. Ühemootorilistele lennukitele oli vaja 600x600meetrist platsi ja kahemootorilistele veel 200 meetrit pikemat-laiemat. Osa Kambi mõisa karjamaast leitigi neile tingimustele vastavat (PPL 5.02.1933). Maapind vajas tasandamist, mõni kraav tuli täis ajada, ümber maandumisplatsi kraavid kaevata. Aerodroomi ehitamine arvati maksma minevat kolm miljonit senti ja need tööd loodeti teha töötute kätega (PPL 7.02.1933).

17. veebruaril otsustas linnavolikogu linnavalitsuse ettepanekul eraldada Kambi karjamõisa maadest 800x800meetrise platsi lennuväljaks (Vaba Maa Pärnu väljaanne 17.02.1933).

Eesti õhukaitse staap saatis 21. veebruaril lendurleitnant Holti Pärnu lennuvälja asukohta hindama (VMPv 16.02.1933). Seejärel võisid töötud alustada ümber platsi kraavi kaevamisega hädaabitööde krediidi arvel. Paraku pandi need tööd teedeministeeriumi korraldusel seisma, sest lennuvälja plaan polnud veel kinnitatud (VMPv 11.04.1933).

1934. aasta suveks jõutigi lennuvälja ümbritseva kraaviga ühele poole, kuid maapinna tasandamiseks ja drenaaþi ehitamiseks arvati vaja minevat veel umbes kolm miljonit senti. Alles pärast neid töid olnuks võimalik raskete reisilennukite maandumine ja õhkutõus (PPL 19.06.1934). Üldse kaevati ümber tulevase lennuvälja 336 meetrit kraavi, Sauga jõeni 341 meetrit äravoolukraavi ja Audru jõeni süvendati ning kaevati kraavi 1464 meetrit. Nendeks töödeks kulutati 2437.08 krooni, sellest 489.19 krooni linnakassast (VMPv 15.11.1934).

Muud tööd lennuväljal venisid, sest teedeministeerium ei kinnitanud projekti ja esitas selle suhtes liiga suuri nõudmisi. Seoses ministeeriumis toimunud muudatustega loodeti lennuvälja asjus surnud punktist siiski edasi nihkuda (PPL 2.07.1934).

Pärnu soovid

Sellel ajal tegeles eralennundusega Eesti õhu- ja gaasikaitse liit. Liidu initsiatiivil hakati kodumaal ehitama õppelennukeid ja korraldama lendurite ettevalmistamiseks kursusi. Deviis kõlas: kogu rahvas lendama!

Liit avaldas survet teedeministeeriumile, et see hakkaks põhjalikult lennuväljade võrku arendama. Selgitati, et kõigepealt tuleb välja ehitada Pärnu lennuväli, kuna üle linna kulgeb kaks rahvusvahelist lennuliini ja oleks tarvis vahemaandumisvälja. Selleks vajaliku angaari peaks ehitama kohalik õhuasjanduse ühing koostöös linnavalitsusega. Lennukitel Eestisse jõudnud välismaalased tundsid huvi samal viisil nii Pärnusse kui Narva-Jõesuhu pääsemise vastu (PPL 31.07.1934).

Pärnu õhuasjanduse ühing registreeriti juba 30. juunil 1931.

Nüüd esitas Pärnu linnavalitsus teedeministeeriumile lennuvälja plaani koos tööde eelarvega. Sooviti, et ministeerium eraldaks raha suvisteks töödeks - maapinna tasandamiseks, mida polnud võimalik teha talvel hädaabitööde korras. Loodeti, et ministeerium leiab lennuvälja ehitamise tarviliku olevat ja otsustab kiiresti jaatavalt (VMPv 8.08.1934).

Teedeministeeriumi lennuasjanduse inspektorile saadetud kirjas sooviti, et Pärnu saab linnast ülelendavate välismaa lennuliinide vahepeatuseks niipea, kui Kambi mõisa maale ehitatav lennuväli valmib. Riigilt küsiti lennuvälja ja angaari ehituseks toetust 55 000 krooni kolme aasta peale. Veel leiti, et edaspidi tuleks suviti sisse seada lennuühendus Stockholmiga. Muid erisoove Pärnul ei olnudki (PPL 10.08.1934).

Teedeministeerium eraldaski 5000 krooni lisaraha lennuvälja ehitustööde jätkamiseks. Raha plaaniti kulutada lennuraja tasandamiseks (PPL 6.09.1934).

Paraku vähendati 1934/1935. aasta talveks hädaabitöödeks ette nähtud raha ja teedeministeeriumi ettepanekul lükati kõik lennuväljade ehitamise kavad ning rahastamise skeemid määramata ajaks edasi (VMPv 20.10.1934).

Aasta lõpul muututi vähe heldemaks ja lubati jälle, et riikliku toetusega tehakse kevadel lennuväli korda ja siis võib seda juba suvel kasutama hakata (VMPv 15.11.1934).

Lennuväli vahetab kohta

Lennuvälja asukoha suhtes hakkasid puhuma uued tuuled. Pärnu linnapea Oskar Kask käis Tallinnas lennuvälja asjus lobitööd tegemas. Seal selgus, et Pärnu lennuväli kuulub esimeses järjekorras ehitamisele, aga mitte enam Kambi mõisa maadele (PPL 1.04.1935). Algasid linnalähedasema asukoha otsingud (VMPv 10.04.1935).

Linnavalitsus otsustas Kambi mõisa maadest eraldatud lapikese tagasi põllumajanduslikuks kasutuseks anda ja lennuväljaks ehitada osa Sauga mõisa maast Jänesselja karjamõisa poolsest küljest. See koht oli linnale lähemal ja ehitustööd odavamad. Kambi mõisas tehtugi polnud asjata, sest põllumaa vajanuks nagunii kraavitamist (VMPv 29.04.1935).

1935. aasta suvel teatas teedeministeeriumi lennundusinspektor, et on väljavaateid saada Pärnu ja Tallinna vahel lennuühendus, kui vaid Pärnus leitakse sobiv koht lennukite maandumiseks. Ettepanekut kaalus Pärnu õhuasjanduse ühing linnavalitsusega. Kõne all oli lennukite maandumine plaaþil, kuid seda ei peetud sobivaks heitlike tuuleolude tõttu. Maandumiskoha puudumisel jäigi sel aastal lennuühendus ära (PPL 29.06.1935).

9. oktoobril 1935 valisid teedeministeeriumi lennuasjanduse insener Hansen, linnapea abi Mardi ja linnaarhitekt Siinmaa Pärnu lennuväljale koha Sauga mõisa põldudel, mis jäid Sauga ja Pärli mõisa vahele palvemaja pargi taha.

Algul plaaniti juurdepääs rajada kas Tallinna maanteelt või Voorimehe tänavalt. Kui varem nõudis ministeerium, et lennuvälja läbimõõt peaks olema vähemalt kilomeeter, siis pärast sellest nõudest taganemist saadi välja valida eelnimetatud asukoht.

Uue asukoha plaane ja tööde eelarvet nõuti linnalt juba kiirkorras (VMPv 9.10.1935).

Teedeministeerium koos lennundusest huvitatutega kaalus tõsiselt sisemaa lennunduse probleeme. Eelisjärjekorda tõusis Tallinna ja Pärnu vahelise suvise lennuliikluse loomine. Teisel kohal oli samasugune ühendus Narva-Jõesuu ja Kuressaarega.

Peaaegu kindel oli ühenduseks reisilennuki ostmine, kui leitakse umbes 80 000 krooni vaba raha. Kavakohaselt oleks lennuk teinud ühe reisi päevas ja üheotsapilet maksnuks üle 20 krooni.

Välismaa suvitajad oleksid ilmselt viietunnise rongisõidu asemel eelistanud tunduvalt kallimat, kuid ainult poolteisetunnist õhusõitu.

Pärnu häda oli endiselt lennuvälja puudumine. Kambi mõisa põldudel tehtu oli lennuväljale tühja läinud, sest asus linnast kaugel ja ehitustööd oleksid kujunenud väga kalliks. Sauga mõisa maast mõõdetud väljal ei saadud töid alustada, kuna puudus projekt (PPL 3.12.1935).

Pärnakaid lohutati järjekordselt sellega, et lennuvälja ehitavad ühiselt valmis riik ja linn pärast Tallinna lennuväljal tööde lõpetamist (PPL 6.12.1935).

Nagu tuli toores puus

Lennuvälja plaani koostamiseks ja muudeks eeltöödeks määras linn 50 krooni (VMPv 15.01.1936). Linna maamõõtja Paas pani kokku lennuvälja alusdokumendid. Teedeministeerium lubas jälle olla linnale abiks ehitamisel (PPL 5.02.1936).

Lubati küll, aga suvi läbi midagi ei tehtud. Alles sügisel ärkas ministeerium ja hakkas linnalt uurima, kas lennuväljale pääsemiseks tuleb ehitada teid või tänavaid. Päriti, kuidas Pärnu kavatseb lennuvälja tasandada ja kraavitada, kas mullatööd tehakse inimjõul või masinatega. Taheti teada, kas linnal jätkub selleks tööjõudu, -riistu ja masinaid. Linn pidi koostama mullatööde eelarve. Kõik andmed tuli esitada kibekiiresti ehk 2. oktoobriks (VMPv 29.09.1936).

Riigi lisaeelarvega nähti rahvamajanduse elustamise fondi kaudu ette 200 000 krooni lennuliinide korraldamiseks. Majandusministri selgitusel pidi Pärnu saama lähitulevikus lennuühenduse (PPL 24.10.1936).

Linnavalitsus koostas lennuvälja ehitamise eelarve ja selle järgi oleks kulunud 70 000 krooni (PPL 26.10.1936).

9. novembril tuli Pärnusse kaks inseneri Tallinnast lennuvälja ehitust ette valmistama. Tähistati lennuvälja lõplikud piirid ja kooskõlastati tööde järjekord. Suurim töö oli maapinna tasandamine, mida oli võimalik teha talvekuudel. Töövahendid pidi muretsema linnavalitsus. Sisemaalendudega oli plaanis alustada juba 1937. aasta mais (PPL 7.11.1936).

11. novembril saadeti Tallinnast Pärnu kohale Tallinna õhuasjanduse ühingu lennuk, mis tiirutas tulevase lennuvälja kohal ja püüdis õhuvaatluse teel kindlaks määrata selle igakülgset sobivust (PPL 14.11.1936).

Uuel aastal teatas teedeministeeriumi lennuasjanduse inspektuur linnavalitsusele, et Sauga mõisa põldudest võetakse lennuvälja alla 27 hektarit.

25. märtsil teatati samast inspektuurist Pärnu raele, et 1937/38. aasta eelarves on Pärnu lennuvälja ehitamiseks ette nähtud 35 000 krooni. Paluti alustada eeltöödega ja esitada inspektuurile kinnitada lennuvälja plaanid ja eelarve (VMPv 25.03.1937).

Mais lendasid kavandatava lennuvälja kohal ainult linnud. Juuni algul tuli Pärnusse ministeeriumist järjekordselt insener Hansen ja tutvus linnanõunik Priit Suvega lennuvälja alla võetavate põldudega. 200 vakamaa suuruse lennuvälja asemel oldi nüüd nõus vaid 30 vakamaaga. Ehitusega taheti alustada kibekiiresti, et objekt saaks juba augustiks valmis.

Juttu tehti ka Sauga mõisa hoonete korrastamisest, sest nüüd oli kavas ühendus lennuväljaga selle mõisa territooriumi kaudu.

Hansen leppis kokku lootsitornis asuva Tartu ülikooli ilmajaama töötajaga, kes lennuvälja valmides pidi hakkama edastama sinna telefonitsi ilmastikuandmeid, mida õhusõidukid vajasid enne maandumist ja õhkutõusmist (VMPv 7.06.1937).

Lõpuks teatas ministeerium linnavalitsusele, et lennuväli ehitatakse riikliku tööna, ja läkitas Pärnu 5000 krooni. Nüüd võis linn palgata tööbörsi kaudu mullatöölised (VMPv 8.06.1937).

Töö läks käima

Mehed võtsid labidad pihku küll, aga juba 17. juunil käis linnapea juures mullatööliste delegatsioon ja nõudis palgatõusu. Delegaadid selgitasid, et suurt füüsilist pingutust nõudvat tööd tasustatakse ainult 100-120 sendiga, hoolimata pikast tööpäevast. Tõusnud elukalliduse puhul olevat pereinimesel selle rahaga raske toime tulla.

Linnapea helistas teedeministeeriumi lennuasjanduse inspektorile ja informeeris tööliste nõudmistest.

Tallinnast lubati tõsta ehitustööliste päevapalka 160 sendini. Töörahvas oli sellise tasuga rahul.

Nüüd oli ehitajail tuli takus, sest sel aastal taheti ehitada veel kerghoone reisijatele varjualuseks. Angaar ja muud vajalikud ehitised kavandati 1938. aastaks (VMPv 18.06.1937).

Juulis oli lennuväljal maapinna tasandamisel ametis üle 100 töölise. Nende töö kergendamiseks toodi Tallinnast kohale kümme vagonetti ja kilomeeter rööpaid nende alla (PPL 7.07.1937).

Augustis planeeris pinnast 110 töölist ja rehkendati, et neile jätkub tegevust veel kaheks kuuks. Sel aastal oli kavas ehitada valmis juurdepääsutee (PPL 5.08.1937).

Kuu lõpus pandi tööd kaheks nädalaks hoopis seisma, sest paksemalt mullakihilt mindi üle kergemale pinnasele ja uute töönormide väljatöötamine võttis aega. Tööpere saadeti vahepeal põllutööle (PPL 25.08.1937).

Hilissuvel otsis linnavalitsus vähempakkumisel, see tähendab kõige odavamat kuue hektari lennuvälja üleskündjat (VMPv 1.09.1937).

Ligi pool aastat mütati auga mõisa põldudel. Paraku jäid pinnase rullimine ja heinaseemne külvamine hilise aja tõttu tegemata ning lükkusid 1938. aasta kevadesse. Lennuvälja rajamiseks jõuti kulutada ligi kolm miljonit senti.

Arvati, et see summa suureneb, kui selgub, et lennuväli vajab drenaaži. Esialgu piirduti lennuvälja servas asuvate suurte kraavidega (VMPv 24.11.1937). Tundub küll, et siin oli tegemist kilplaste lähisugulastega.

1938. aastaks oli teedeministeeriumi eelarve kavas Pärnu lennuvälja ehitustöödeks 10 000 krooni (VMPv 24.01.1938).

Linna lambafarmi plaan

Linnavalitsuse tarkpead haudusid välja plaani: kevadel külvatakse lennuväljale heinaseeme ja kui see hästi kasvama läheb, on seda vaja suve jooksul mitu korda niita, mis maksab kena kopika. Muretseme parem Sauga mõisa karja lambaid, kes nosivad lennuvälja puhtaks ega lase väärt ninaesisel raisku minna. Ega lennukid sega lambaid ja vastupidi (PPL 22.04.1938).

Kahjuks polnud võimalik kevadel heinaseemet külvata ega saanudki lambafarmist asja.

12. mail tutvusid Pärnus lennuvälja ehitustöödega lennuasjanduse inspektuuri insener Koiva ja riigikontrolli esindaja ning tunnistasid tehtud tööd vastuvõetavaks (PPL 14.05.1938). 14. mail toodi Tallinnast kohale pinnaserullid ja neid vedav traktor.

Mai lõpuks jõuti ühele poole lennuvälja randaalimisega ja seejärel algas rullimine (PPL 2.06.1938). Üle kuu kulus pinnase tihendamisele ja see töö lõppes juuli algul. Augustis pidi algama lennuvälja süvendamine, kuid ei selgu, mida see endast oleks kujutanud. Taas lubati lennuvälja valmimist järgmisel aastal (PPL 1.07.1938).

Igatahes midagi lennuväljal looditi, sest tööline Anna Liiva lõi parema jala vastu loodimisvaia ja varvas sai kergelt vigastada (PPL 31.08.1938).

Ministeeriumi maaisu kasvab, volikogu morn

1939. aastal teatas teedeministeeriumi õhusõiduosakond Pärnu linnavalitsusele, et seoses areneva lennuliikluse, vast asutatud Eesti Lennuliinide ASi Ago poolt Tallinna-Stockholmi lennuliini ekspluatatsiooni võtmise ja selle liini kavatsetud pikendamisega Pärnuni oleks tarvis Pärnu lennuvälja maa-ala laiendada, sest olemasoleval kitsal ribal olevat reisilennukite maandumine ja õhkutõusmine võimatu.

Vaja läheks 800 meetri pikkust lennurada, millest 1939. aastal tuleb välja ehitada juba 600 meetrit.

Linnavalitsuselt paluti korraldust ja abi, et linnavolikogu lubaks lennuvälja laiendamiseks anda tasuta kasutada veel 44,5 hektarit või kui see osutub võimatuks, siis vähemalt 9,8 hektarit.

Ühtlasi paluti, et volikogu muudaks oma 13. oktoobri 1937 otsuse seda osa, millega riigile loovutatava maa-ala kasutamisõigus piiritleti 50 aastaga, muutes selle tähtajatuks. Ehk ajani, kuni seda maa-ala üldse lennuväljana kasutatakse.

Nimelt oli riigikontrollil seisukoht, et riigi rahaga ei või võõral maal, mille suhtes riigi kasutusõigus on ajaliselt piiratud, teha lennuvälja ehitustöid ega püstitada hooneid.

Loomulikult rõhutati taas, et suvituslinn Pärnu peaks olema igati huvitatud lennuliikluse kui turistide ja suvitajate enim kasutatava liiklusviisi kohapealsest arengust (PPL 11.03.1939).

Nüüd oli linnavalitsuse kord kukalt sügada. Sauga mõisal oli 207 hektarit põllumaad. Kui varem loovutatud 28 hektari kõrval anda ära veel 44,5 hektarit, kaotaks linn umbes 73 hektarit Sauga mõisa parematest põldudest. Järele jääks 134 hektarit ja see tähendaks lõppu mõisa majapidamisele.

Isegi kui kompromissina loovutada 9,8 hektarit, oleks see tuntav kaotus mõisale. Mõisa majandushooned asusid kõik jõe ühel kaldal ja järelejääv põllumaa ei võimaldaks neid otstarbekalt ekspluateerida. Pealegi oli Sauga linna mõisatest kõige paremini juhitud ja tulutoovam.

Linnavolikogu arutas, kas oleks võimalik 9,8 hektarit maad ära anda. Otsusele ei jõutud ja küsimus võeti päevakorrast maha.

28. märtsil maandus Pärnu lennuväljale teedeministeeriumi õhusõiduosakonna kahemootoriline neljakohaline lennuk ES-AXY lendur Ilvese juhtimisel koos insener Koivaga.

Järjekordselt oli kõne all angaari ja teenindushoone ehitamine, kuid seekord kõik ühe katuse alla. Hoone taheti ehitada valmis eelseisvaks suveks, et ometi saaks avada Pärnu ja Tallinna vahel lennuühenduse. Pärnakatele määriti mett mokale ja nende lennuvälja kiideti paremaks kui pealinna oma, ainult vähemalt kümme hektarit maad oleks juurde vaja (PPL 29.03.1939).

5. mail 1939 oli linnavolikogu päevakorras uuesti linnavalitsuse ettepanek anda teedeministeeriumile tasuta 50 aastaks kasutada 38,4 hektarit Sauga mõisa maad. Volikogu jah-sõna jäi ütlemata, teema arutamine lükati edasi, et asja veel kord kaaluda ja teedeministeeriumiga läbirääkimisi pidada (PPL 7.05.1939).

Linnavolikogu ilmselt alla ei andnudki. Tema eest lahendasid probleemi omal kombel Molotov ja Ribbentrop. Tsiviillennundus ja tema areng langesid päevakorrast. Teedeministeerium loobus Sauga lennuvälja väljaehituskava lõpuleviimisest ega taotlenud enam lisamaatükki.

Ministeeriumile valmistas nüüd ainsana peavalu, et linnavolikogu oli 1937. aastal lubanud 28,576 hektarit maad riigile tasuta 50 aastaks kasutamiseks. See polnud vastuvõetav ja nüüd paluti pikendust 99 aasta peale (PPL 10.02.1940).

Paraku ei õnnestunud leida märki, kuidas volikogu küsimuse otsustas, kuid 1940. aasta 17. juuni Narva diktaadiga lahendati probleem hoobilt.

Nõukogude luure oli juba pikemat aega hoidnud lennuvälja ümber askeldamisel silma peal. Oli ju Pärnu linnavolikogu liige Maksim Unt 1932. aastast alates olnud Nõukogude saatkonna informaator ja tõenäoliselt eriteenistuse usaldusisik (”Sõja ja rahu vahel” II, 2010).

Punakotkad tulid ja hõivasid nii Sauga mõisa kui selle põllud, ehitasid sõjaväe lennuvälja, mille kõrval lubati hiljem hingitseda tsiviillennuväljal.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi aastatel pole Pärnu lennuväljaga toimunu eest põhjust vist kellegi rinda teenetemärgiga ehtida.

 

Tagasi üles