Tänavu 24. veebruari õhtul, mil tähistasime oma riigi 92. sünnipäeva, ütles Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand presidendi vastuvõtu teleülekandes märkimisväärsed sõnad. Laialt levinud arvamusele vastupidi on eestlased tema meelest avatud inimesed ja suisa ülejäänud eurooplastele eeskujuks. Tarandi arvates ei esine Eestis rassismi ega sallimatust. Ma pole temaga nõus.
Minu arvates tuleb Eestis sallimatust ja kitsarinnalist vihkamist ette küll. Kindlasti leiab igaüks mõne niisuguse seiga, mis minu seisukohta kinnitab, nii et konkreetsed näited pole siin vahest vajalikud. Küsimus on hoopis selles, kui suureks probleemiks neid ilminguid peame ja kas leiame tarviliku olevat midagi ette võtta.
Et Eesti kuulub Euroopa Liitu – organisatsiooni, mis muude põhimõtete seas on rajatud sallivusele –, on selge, et riiklikult peab tolerants omama olulist kaalu. See tähendab, et ühiskonnas korraldatakse aeg-ajalt eri projekte ja kampaaniaid, mis teadvustavad avalikkusele, et meie kõrval leidub teistsuguseid inimesi. Kui Eesti soovib seista euroopalike väärtuste eest, pole muud varianti.
Sotsiaalministeeriumist öeldi mulle, et nemad toetasid projekti “Erinevus rikastab” 380 000 krooniga ning et ministeeriumi töötajad on osalenud mõningates projekti tegevustes, muu hulgas 9. oktoobril toimunud rahvusvahelise konverentsi ettevalmistamises. Ajal, kui kõigil on raha vähe, on sääranegi toetus kindlasti suureks abiks, tõestades, et riik pole raskel ajal sallivust unustanud.
Kampaaniatest üksi ei aita
Kaks nädalat kuues Eesti linnas – muide, kas keegi teab, miks nende hulgas polnud Pärnut? – sellesama kampaania raames rippunud plakatid mõtlemapanevate küsimustega täitsid minu arvates oma eesmärki, sest inimesi nad ju mõtlema panid. Sallivusteemalised arutelud jõudsid meediasse ja seeläbi ülejäänud linnade elanikeni.
Üldse erineb kõnealune paljudest muudest sotsiaalkampaaniatest, nagu näiteks tubaka- või alkoholiteemalised, selle poolest, et see ei ole vastanduva iseloomuga. Hüüdlause “Erinevus rikastab“ on positiivse alatooniga ja mõjub mitu korda paremini kui “Jäta neeger rahule“ või “Ära peksa pedesid”, mis palju tõenäolisemalt võiksid just vastupidiste tagajärgedeni viia.
Samal ajal on õige arvamus, mida lugesin Delfi kommentaarist, et ega ükski plakat kedagi ümber kasvata. Ühtlasi on tõsi see, et enamasti võtavad sallimatust käsitlevatest töötubadest, koolitustest ja muudest üritustest osa need, kellel pole teistsuguseid väärtusi esindavate inimestega mingit probleemi. Järelikult ei jõua kõnealuse ega ühegi teise kampaania sõnum kõikideni.
Ja siin, kus igasuguse projekti käed kipuvad lühikeseks jääma, tulebki minu arvates mängu salliv inimene ise. Täpselt samamoodi nagu tubakale on parim reklaam suitsetaja või alkoholi puhul mõni topsivend, mõjub sallivuse korral kõige paremini tolerantsete vaadetega ühiskonnaliige ise. Vestlused, mida säärane inimene peab endast kitsama silmaringiga kaaslastega, kannavad tolerantsi kindlasti paremini edasi kui ükskõik kui suure õhinaga kokku pandud projektid. Sallivate kaaslaste hukkamõist ahtameelse suhtes täidab oma eesmärgi edukamalt.
Mõelge sallimatuse sallimisele
Ent sallivuse propageerimisel ei tohi unustada, et alternatiivsete vaadetega peab samuti arvestama. Kaitseminister Jaak Aaviksoo ütles mõni nädal tagasi ühes telesaadetest, et tema meelest ei tohi sallida sallimatust. Minu arvates tohib küll. Seda põhjusel, et kellessegi ebameeldiv suhtumine on inimlik.
Meenutage, kuidas te olete mõnikord närvi läinud, kui keegi on kuuldavale toonud teie seisukohast täielikult erineva arvamuse. Ajab ju vahel vihale, kui keegi teiega ei nõustu? Asi see siis kedagi üksnes seksuaalsete eelistuste, uskumuste või nahavärvi põhjal mitte tolereerida.
Loomulikult on säärane hoiak pealiskaudne, aga sundida inimesi salliv olema on samuti nõme. Üleüldine tolerants kõigi ja kõige suhtes pole võimalik isegi dalai-laama kõige märjemas unenäos.
Fakt on see, et demokraatlikus riigis peab olema inimesel õigus igasugustele seisukohtadele, mida ta õigeks peab. Seda eriti liberaalses demokraatias nagu Eestis ja mujal Euroopas. Ma ei kutsu siin üles oma tundeid vähemuste peal välja elama, sest vägivallast tasub hoiduda igal juhul. Niikaua aga, kui inimene ei lähe kedagi kividega loopima või tõrvaga üle valama, tuleb sallimatut arvamustki tunnistada.