/nginx/o/2009/07/10/205205t1h1677.jpg)
Kalender tiksub juba viinakuud ja see tähendab kõigepealt muidugi seda, et päevad Islandil on saanud lühemaks kui päevad Eestis. Aga et suhteliselt võttes annab päevade kulgu aktiivse tegevusega kiirendada, on tõsiasi seegi, et töö Islandi koolides, minu muusikakool sealhulgas, käib täie rauaga. Ja nii igasuguse koolivaheajata kuni jõuludeni.
Tunnen end siin juba vana olijana, sest põhikoolis on peale direktori vahetunud 14 õpetajast üheksa. Ise olen üle hulga aja esimene muusikaõpetaja oma vallas, kellega sõlmiti tööleping veel üheks perioodiks.
Seadus näeb nimelt niiviisi ette, et kui mõne õpetaja lepingu tähtaeg lõppema hakkab, on kohustuslik kuulutada selle koha täitmiseks avalik konkurss. Andsin paberid kevadel sisse minagi, ehkki tõtt-öelda ei teadnud, kas kerge asukohavahetus (kas või Islandi piires) oleks äkki parem.
Igasugused konkursid on minusugusele alati totaalne müstika olnud. Kui suudaks sedagi aru saada, mille põhjal kandidaate järjestatakse (nõuti ainult avaldust ja CVd). Aga kus sa sellega! Täiesti salajane. Kui asjad puntrasse jooksevad ja pead hakkama ise mosaiiki kronoloogiliselt kokku panema, võid ainult spekuleerida, miks üks komisjon eelistas üht ja teine teist kandidaati. Oli sellega siis nii, nagu parasjagu oli, siin ma igatahes jälle olen, teen tööd täpselt nendesamade põhimõtete järgi, nagu alati olen teinud, ega ole vähemaks jäänud ka õpilasi.
Kui kauaks jään? Ei taha igaks juhuks midagi ära sõnuda, sest paljud eestlastest kolleegid on siiamaani pühalikult tõotanud, et kõige rohkem aasta-paar ja siis kohe Eestisse tagasi ning … kellel nendest läheb Islandil kümnes, kellel juba 16. hooaeg. Muidugi pole asi kinni ainult palganumbri suuruses, vaid mõtlemise avatuses, töökeskkonna sõbralikkuses ja veel mõnes „pisiasjas“.
Teisest küljest on selge seegi, et kilomeetrid on ühed väga tõhusad suhete lahendajad olnud juba aegade algusest. Siin tuleb teha arukaid, ehkki mõnikord ebamugavaid valikuid ja loota, et inimesed ümberringi on niisama arukad. Füüsiliselt käepärases kauguses lähedane inimene, kes ümbritsevast olme-, majandus- ja muude probleemide rägastikust kõvas stressis, on ehk vähem funktsionaalne kui keegi, kes on küll füüsiliselt kaugel, aga värske vaimuga.
Igatahes tööd siin jätkub ja jääb üle ka aega ringi vaadata. Püüan sellel õppeaastal külastada mõnd sellist paika, kuhu veel jõudnud pole, ja jagada oma muljeid lehelugejaga. Tänane kirjatükk teede-ehitusest Islandil peakski käesoleva teema kenasti sisse juhatama.