/nginx/o/2010/10/21/452890t1h53d3.jpg)
Kuidas seletada lauskmaal elavale eestlasele, miks mingi tunneli avamine põhjustab Islandil terve nädalavahetuse kestvaid ja kogu regiooni hõlmavaid pidustusi?
Islandi inimene Islandi looduse vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Proovime võrdluseks Eestimaad natuke „kortsutada“ ning joonistame kaardile ühe mäeaheliku kulgema sirgelt Valgerannast kuskile Päärdu kanti ja teise lõikuva mäeaheliku Lavassaarest, Maima ja Nurme rabade vahelt Rääma raba serva Kiisal.
Elame Audrus ja meil on asja Pärnu poole.
Kui on ilus, kaua soe püsinud ilm ja korralik neljarattaveoga auto (soovitavalt džiip), siis veab. Sõitu tuleb alustada Audrust Lihula suunas, sealt viib mingisugune konarlik lehmarada Kalli ja Koonga kaudu Pärnu-Jaagupisse ning lahti on teegi, mis kuskil enne Nurmet üle teise mäeaheliku viib. No kulutab see mägedes sõit muidugi omajagu kütust, aga vähemalt on suhteliselt kiiresti ja lühikest teed pidi kohale jõutud.
Korraks oma jutuga Islandile tagasi põigates olgu öeldud, et see sügis on olnud lausa anomaalselt soe. Nende ridade kirjutamise ajal vaadatud kohaliku ilmajaama prognoos 15. oktoobrini teatab, et mütsi ja kindad võib koju jätta veel vähemalt nädalaks. Põhimõtteliselt on kõik sellised mäeahelikud, mille vahelt sisemaa marsruudid kulgevad, praegu täiesti lumevabad ja teed seega läbitavad. Aga ...
Läheme nüüd jällegi selle Audru-Pärnu teekonna juurde. Paar-kolm päeva nullilähedasi temperatuure lausvihmaga kogu regioonis ja ... igaüks, kes paaris põhikooli geograafiatunnis kohal käinud, teab, mis asjandust pool kilomeetrikest kõrgemal vihma asemel taevast alla tuleb. Varsti on mõlemad mäeahelikud paksu lume all ja järgmise aasta juuni keskpaigani ei toimu sealtkaudu mingit liiklust.
Nii et Audrust Pärnuni tuleks sõita läbi Lihula, sealt pöörata paremale ning sõita Risti ja Koluvere kaudu Märjamaale, kust saab edasi sõita kuni Areni. Teisest mäeahelikust möödasaamiseks peab keerama vasakule Suigu peale, lõpetades oma ringsõidu Rakvere maantee kaudu Pärnusse sisse sõites.
Heakene küll, tõenäoliselt paneks mõni ettevõtlik ärimees sel juhtumil püsti praamiühenduse Valgeranna ja Pärnu vahel ning saaks rikkaks. Ja kui meri kinni külmub, saab ju üle kas või uisutades. Aga fakti, et maitsi saab liikuda ainult sealtkaudu, kus emake loodus seda parasjagu võimaldab, olematuks ei tee.
Ja on väga usutav, et sellistes oludes poleks Audru inimesele tõmbekeskus enam Pärnu, vaid Haapsalu või isegi Kuressaare, kuhu sõitmine ei sõltu ilmast ega automargist.
Teine teisel pool mäge, kokku ei saa
Põhja-Islandil asub tilluke, umbes 800 elanikuga linn nimega Ólafsfjörður. Põhjapealinnast Akureyrist 61 kilomeetri sõidu kaugusel, ja ega seegi sõit igasuguse ilmaga väga mõnus ole. Aga vähemalt kahekohalise arvuna väljendatud, mis Islandil on täiesti olematu teepikkus.
Teisel pool mäge asub Islandi kõige põhjapoolsem linn - 1200 elanikuga Siglufjörður, mida mõnikord on nimetatud Islandi kõige üksildasemaks linnaks. 93 kilomeetri kaugusele jääb küll 2600 elanikuga Sauðárkrókur, aga kilometraaž Akureyrisse kiskus kuni 2. oktoobrini üle 200.
Kõige kurbloolisem seik kõige selle puhul on, et Ólafsfjörður ja Siglufjörður moodustavad 2006. aastast ühe omavalitsuse nimega Fjallabyggð, kuid selleks, et sõita nende kahe asustatud punkti vahet, tuli sama kuupäevani kasutada ainult esimeste külmadeni avatud 69kilomeetrist sõitu üle mäeaheliku. Hilissügisest jäi ainsaks võimaluseks teha 234kilomeetrine ring.
Selle aasta oktoobri alguses muutus kahe asula ja tegelikult kogu regiooni elus aga kõik, kui avati kahte linna ühendav tunnel, 11 kilomeetrit pikk Héðinsfjarðargöng.
Esiteks lühenesid oluliselt igasugused teepikkused. Ólafsfjörðuri keskpunktist Siglufjörðuri keskpunkti tuleb ainult 15 kilomeetrit. Aga mis veel tähtsam: Siglufjörðurist Akureyrisse on 77 kilomeetrit ja kui on soov pealinna lennata, siis Akureyri ja Reykjavíki vahel kurseeriv Air Iceland teeb mitu lendu päevas. Pealegi tükk maad soodsamalt kui Sauðárkrókurist Reyjavíkki kord päevas lendav Eagle Air.
Kuid kindlasti tõi kahe linna ühendamine endaga kaasa olulisi nihkeid ühiskondlikus elus. Pole vist vaja mainidagi tekkinud lisavõimalusi tööhõives või kas või šoppamises ja kõrtsis käimises. Ega tõsiasja, et nüüd saab seni killustunud vald hingata ühtse tervikuna.
Ja minu siinset ametit silmas pidades võib kindlasti rõõmustada selle üle, et valla lastel on senisest rohkem valikuid muusikaõpingutes. Koondamishirmust seoses tolle muusikakoolide ühendamisega küll midagi ei kuulnud: õpetajat töölt lahti lasta on Islandi oludes väga keeruline. Pole vajagi, sest õpilasi jätkub pidevalt. Aga selge, et hea akordioniõpetaja saab nüüd probleemideta käia Ólafsfjörðurist Siglufjörðurisse ja hea vaskpilliõpetaja võtta ette vastupidise teekonna. Kokkuvõttes mõlema linna lapsed sellest ju ainult võidavad, kui oma ala spetsialistilt õpetust saavad. Ideaalis võikski olla nii igal pool.
Miks alles nüüd?
Arvatavasti kibeleb nii mõnelgi lehelugejal, kes imetlenud näiteks Helsingist väljuvaid noolsirgeid kiirteid, mis kulgevad läbi lõhatud kaljumassiivi, juba ammu keelel küsimus: miks Islandil see sirgete ühendusteede rajamine alles nüüd ette on võetud? Mitte 30 aastat tagasi.
Jah, ega sellele küsimusele vist paremat vastust teagi, kui et islandlased on tuntud äärmiselt loodussäästliku rahvana. Rajasid omal ajal teed sinna, kus see loodusele vähem kahjulik tundus, eks esimesed asfaltimisedki sai tehtud pärast äärmiselt põhjalikke keskkonnauuringuid. Ja sisemaa teid hoitakse kevadel suletuna nii kaua ikka seepärast, et taimkattele mitte kurja teha.
Nagu väidavad kompetentsed infoallikad, sai Héðinsfjarðargöngi ehitus siiski alguse juba 2003. aastal. Aga islandlane arvestab asjade algust mõtte avalikuks aruteluks väljapanekust, mitte esimesest kopatäiest mullast.
Valmis ta nüüd igatahes on. Kaua tehtud, aga seda kaunikesem. Kolm päeva korralikke pidustusi kõnede, laulu, tantsu ja tagaajamisega on praeguseks möödas ja argipäevgi tükk maad värvilisemaks muutunud.
On siin põhja pool ehitatud veel. Novembri esimesel nädalavahetusel toimuvad järjekordsed pidustused minu kandis (lastele antakse koolist vabad päevad), sest ametlikult avatakse totaalse muutumise läbi teinud tee number 85 ehk kirdemaantee. Nüüd ei käi teekond Þórshöfnist Akureyri enam ringiga läbi Raufarhöfni ja Kópaskeri, vaid suhteliselt otse Ásbyrgi peale. Kokku umbes 60 kilomeetrit võitu teepikkuses, peale selle ajavõit seoses vähenenud sõltuvusega ilmaoludest. Sõitsin tolle uuenenud tee hiljuti läbi – maandu või lennukiga. Ja teemärgistuse põhjal otsustades ei mingit ohtu, et talvel võib tee kinni tuisata. Aga sellest kõigest sõna ja pildi vahendusel ehk edaspidi.