Pärnu linnavolikogu eri koosseisude töös osalenud ja eri seltskondadesse-fraktsioonidesse kuulunud Eino-Jüri Laarmanni tegemistel tasub raekojas alati silm peal hoida. Laarmann ei ole kunagi kartnud oma arvamust avaldada ja on selle tõttu nii vastaste kui poliitiliste sõprade käest vastu päid-jalgu saanud. Samal ajal on ta suutnud kuuldavaks teha mõtted, millest kõnelemiseks on tema volikogu kolleegidel julgust nappinud.
2009. aasta jaanuaris, kui Pärnut valitsesid Keskerakond, Reformierakond ja Rahvaliit, kirjutas Laarmann Pärnu Postimehes: “Usaldasime linnajuhtimise Tallinnast saadetud Keskerakonna emissari kätte ja tulemuseks on Pärnu linna kõigi aegade suurim laenude ja kohustuste koorem.” Lihtne ja õige tõdemus, mida ei unusta meelde tuletamast praegune võimuliit, mille oluline osa on ikka toosama Reformierakond.
Nüüd on Pärnu linnavolikogu opositsioonis vaid Keskerakond, mis praegu ei paista tähenärimisest enamat suutvat. Seetõttu tõusebki tähtsaimaks opositsionääriks toosama Laarmann, kes valijailt sai mandaadi Toomas Kivimägi valimisliidu nimekirjas.
Neljapäevasel volikogu istungil kõlanud Laarmanni kriitika põhimõttelise osaga on Pärnu Postimees igal juhul nõus. Volikogu liikmed peavad tõesti senisest nõudlikumad olema ja küsima linnavalitsuselt konkreetseid vastuseid.
Kui volikogu istungil olulisi küsimusi ei esitata või jäetakse neile vastamata, pole palju uusi nägusid sisaldava seltskonna sisu parem mõnest eelnevast: ikka eiratakse nii sise- kui välisopositsionääre ja käitutakse kummitemplina. Laarmanni käredast väljendusviisist võib mööda vaadata, kuid tema sõnadest mitte, sest tavaliselt on need täitevvõimule reaalseks hädapasunaks või autonoomseks hoiatussüsteemiks. PAUHiks, kui lubate.