Kommentaar: Suurte kurjustamine ja (väikeste) julguse puudus

Migrandid ületamas Kreeka-Makedoonia piiri. Foto: Reuters

Olukord Euroopas on tõesti skandaalne, kui selleks pidada väikeriikide suurtele allumatuse ilminguid. See on hea, sest näitab valitsuste võimet veel ikkagi ise otsuseid langetada. Pealegi on need omamoodi sundotsused, sest otse öeldes on Brüsselis tehtud otsused ebarealistlikud ja elukauged, täpsemalt öeldes sobivad suurriikidele ja mitte väikeriikidele.

Tahes-tahtmatult meenub suur Nõukogude impeerium, kus nõuti ühtset poliitikat, ent Eesti juhtkond oli üks vähestest, kes söandas maisi mitte kasvama panna. Tõsi, seda siiski tehti mõne suure maantee ääres, kus eeldati Moskva inspektorite möödasõitu. Võttes hindamise aluseks keskvõimu ülekavaldamise, võiks väita, et toona mängisid eestlased tänapäeva kreeklasi.

Toetagem seda kunstlikku võrdlust minevikuga praeguse reaalse seisuga. Alles äsja ründas Eesti Brüsseliga kahasse Ungarit – mäletate seda tuld ja tõrva, mida ka Eesti meedia ja poliitikud läkitasid Ungari poolt Serbia piirile ehitatava tara pihta. Mida kõike ei väidetud: ELi alusmüüri ehk vaba liikumise põhimõtte eiramine, ebainimlik, diskrimineerimine jne. 25. augustil tuli aga välkuudis: Eesti ehitab Eesti-Vene piirile tara. Kaks päeva hiljem teatas samasugustest töödest Läti. Ja ikka selsamal põhjusel, miks Ungari, ehk kontrollimaks ebaseaduslikku piiriületamist. Sellest meie endi kätetööst ja mõistuse taas koju tulemisest saab ja tuleb teha kaks järeldust.