Janti piäb suama! Männäkäbä maratonil sai

Eelmisel laupäeval nägid koduõues õlut libistavad, muru niitvad või ratta kõrval poodi minevad kihnlased hulka miskipärast kiiremini või aeglasemalt lippavaid, kohati ka pildi tagasitoomiseks kõndivaid veidi imelikke inimesi. Foto: Ilona Vares

Nädala jagu tagasi hõikasid kihnlased oma hoovidest esimesel Männäkäbä maratonil saare teid mõõtvale jooksjate karjale hoogu andvaid sõnu, mõni olla õlut ja kalagi pakkunud.

Janti peab saama, oli jooksupäeva moto. Ja eks sai ka. Said nii eksootilise Kihnu (paljud tunnistasid, et olid saarel esimest korda) juba eelmisel õhtul ette võtnud ja Kihnu Poiste saatel tantsinud ning muinastulede öö pärast kolmandakski päevaks saarele jäänud. Aga ka hommikul Amalie praamis laineid ramminud, hommikuputru vaevaga sees hoidnud ja siis otse laevalt starti tuisanud ning imestanud, miks finišieelsel vastutuulisel heinamaal toss otsa lõppes.

Mõte korraldada Kihnus jooksumaraton tekkis huvitaval kombel mitte kihnlastel ja isegi mitte Eestis. End spordisõprade klubiks nimetava Tartu aadressiga TriSmile seltskond matkas mõni aasta tagasi Gruusias. Kaasas oli ka Kihnu vallavalitsuse arendusnõunik Mari Mets, kes rääkis saarlaste elust põnevaid lugusid ja kutsus massakaid (nii kihnlased mandrirahvast kutsuvad) Kihnu.