Mõnikord on elus nii, et enam ei jõua edasi minna. Vaim on väsinud, närvid katkemiseni pingul, turjale võetud kandam surub maad ligi. Aga tuleb minna. Enda pärast. Nende pärast, kes sinuga arvestavad ja sulle loodavad.
Tellijale
“Elu on võistlus, võistlus on elu,” teab mees, kes maganud prügikotis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Pillman teab, mida see nõuab. Ta on olnud selles situatsioonis kümneid kordi. Kaitseliidu Pärnumaa maleva liikmena, võistlusrajal. Et mitte öelda “kannatuste rada” nende militaar-sportlike võistluste kohta, mis osalejalt nõuavad viimase väljapanemist.