Raekoda täitus taas nüüdislike helidega

Pärnu raekoda.

FOTO: Henn Soodla

Ühel viinakuu pühapäevadest, 17. oktoobril toimus sarja “Abonement 007” kolmas kontsert „Pärivoolu“.

Sarja alustati traditsioonilise harmooniaga teostega, tuues edaspidistes kontsertides järk-järgult sisse atonaalset helikeelt ja dodekafooniat.

XX sajandi algusaastail loobusid paljud heliloojad seni tunnustatud funktsionaalharmoonia kompositsioonireeglitest ja sukeldusid polü-, a- ja mikrotonaalsuse maailma. Juhindudes Schönbergi sõnadest, et muusika ei pea ilustama, vaid olema tõepärane, on jõutud kontserdisarjas selle idee rakendamiseni.

Läinud pühapäeval avaneski võimalus Pärnu raekojas kuulda nüüdisaegset Eesti ja Saksa heliloojate loomingut Tartu Uue Muusika Ansambli esituses.

Lavale astusid Tõnu Kalm (klarnet), Kadri Sepalaan (viiul) ja Lauri Sõõro (tšello). Ansambli eestvedaja on pianist Kadri-Ann Sumera.

Sedakorda esitusele tulnud teostes sai kuulda, kuidas renessanss ja impressionism põimuvad nüüdisaegses muusikas.

Mari Vihmandi (sündinud 1967) „Pärivoolu“ (2000) viiulile ja klaverile oli voolavalt kaunis, maalides silme ette moodsas helikeeles pildi tõtlikult, kuid sujuvalt vulisevast veest. Pärivoolu triivides võis analoogselt vahelduva maastikuga tajuda muusikas stiilide ja atmosfääri muutusi.

Mirjam Tally (1976) „3 steps“ (2010) on aga loodud kolmele pillile: klarnetile, klaverile ja tšellole.

Teose kõige meeldejäävam iseloomujoon oli pidev kordus klaveris, millesse tungis värvikaid vahelehõikeid tegev klarnet. Tämbrilist sügavust lisas tšello, mis tasakaalustas klarneti tekitatud ärevust.

Esitamisele tuli Pärnu helilooja ja kontserdisarja korraldaja Andrus Kallastu (1967) prelüüdi ja inventsiooni klaveriversioon esiettekandes. See kõlas efektses, kuid inventsiooni puhul veidi neobaroklikult groteskses võtmes.

Manfred Stahnke sonatiin (1992) klarnetile ja klaverile kujunes suhteliselt eklektiliseks, kuid ometi balansis ja oskuslikult komponeeritud teoseks. Nauditavalt alustas üks instrumentidest, andes oma pearolli mänglevalt partiisid vahetades edasi teisele.

Gerhard Müller-Hornbachi (1951) Trio (1978) viiulile, tšellole ja klaverile võiks kindel lemmik olla neile, kes eelistavad meeldivalt tonaalset muusikat.

Teos suutis olla ühtaegu nii õrn ja väljapeetud kui jõuline, samal ajal rikastades tundeküllusega. Loo lõpus saavutatud kulminatsioon töötas jõuliselt.

Kontserdi lõpu tegi põnevaks Kallastu juhitud arutelu, millest taas võtsid aktiivselt osa kuulajad.

Tunti huvi selle vastu, kui keeruline on mängida dodekafoonilisi teoseid. Samuti arutati klassikalise hariduse saanud muusikute probleeme ja eeliseid selliste helitööde esitamisel.

Tagasi üles