/nginx/o/2010/10/28/456555t1hfbf6.jpg)
Pärnu filharmoonia töötajatele ja juhtkonnale on alates 2009. aasta jaanuarist saanud osaks Andrus Kallastu pidev kriitika. Selle ajaga on mul tekkinud päris suur kogemus tema väljaütlemiste töötlemisel.
Vastuseks Andrus Kallastule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asudes lugema Pärnu Postimehes avaldatud avalikku kirja “Pärnu linnaorkestri tegevus peab muutuma efektiivsemaks”, häälestusin kogemusele vaatamata lugema sisulist ja faktidel põhinevat analüüsi oma asutuse töö kohta, mille autor on pikalt Soomes elanud, seal hariduse saanud ja Pärnusse naasnud spetsialist.
Lugeja teadlik eksitamine
Avaliku kirja esimene lõik annab lugejale tänuväärse ülevaate asutuse struktuurist, juhtidest ja põhimäärusjärgsetest ülesannetest.
Teine lõik tsiteerib õigesti Pärnu filharmoonia produtsendi Lukas Groeni esitatud arvandmeid, kuid teeb neist uskumatult vägivaldse ja seeläbi väära järelduse. Nimelt põhineb Kallastu saadud keskmiselt ühekroonine piletihind eeldusel, et piletitulu laekub alati filharmooniale.
Tegelikult sõltub see kokkuleppest, vahel võib olla meile palju kasulikum jätta piletitulu partneritele ja lasta neil katta kõik kontserdiga seotud kulud ja maksta Pärnu linnaorkestri osalemisegi eest kontserdil. Sellisel kombel on linnakassasse laekuv summa tihti kordades suurem piletimüügitulust. Ise pidevalt kontserte korraldavale Andrus Kallastule ei saa see tava olla teadmata, järelikult on sellisel viisil piletite keskmise hinna arvutamine teadlik lugeja eksitamine.
Kallastu on kevadel 2010 üllitanud - ja Pärnu Postimehe kolmapäevases artiklis sellele ka viidanud - “Nelja muusiku arvamuse Pärnu filharmoonia kohta”, mis Pärnu filharmooniani jõudnult kannab paraku vaid tema allkirja.
Oleme korduvalt palunud edastada kõnealune dokument meile kõigi nelja väidetava autori allkirjaga, kuid tulutult. Teised hinnangu autoritena nimetatud muusikud pole tänini kinnitanud oma osalust selle kirja koostamisel, mistõttu puudub tegelik vajadus suhtuda sellesse dokumenti teisiti kui Kallastu isiklikku arvamusse.
Aare Tammesalu, Pärnu filharmoonia endine produtsent ja üks kriitilise hinnangu väidetavatest autoritest, on Pärnu Postimehe veergudel 2. mail 2008 öelnud Pärnu linnaorkestri kohta: “Linnaorkester ei ole enam ammu provintsiorkester. Pärnu orkester on tunnustatud Eestis ja välismaalgi ning oodatud kõikides Eesti kontserdisaalides. /…/ Kollektiiv on sedavõrd hea, et teda ei pea tugevdama teiste inimestega. Orkester on seda korduvalt tõestanud.”
Kõnealuses hinnangus on esitatud tõsiseid süüdistusi, mis on ette loetud linnavolikogu kultuurikomisjonilegi, aga vaataks leheruumi kokkuhoiu mõttes vaid ühte neist lähemalt.
Kallastu väidab, et “Pärnu linnaorkester ei ole suutnud üle 15 tegevusaasta jooksul salvestada ühtegi arvestatavat süvamuusika helikandjat, millega end Pärnu linna esinduskollektiivina tutvustada”.
Lihtsa vaevaga on Pärnu filharmoonia koduleheltki võimalik kontrollida fakti, et kohe pärast linnaorkestri reorganiseerimist filharmooniaks 2007 kevadtalvel salvestati Eino Tambergi muusika telefilmile “Pimedad aknad”. 2008. aasta jaanuaris helindati 1927. aastal valminud ja 2008. aastal digitaalselt taastatud tummfilm “Noored kotkad”.
2008. aastasse jääb veel üks plaadistamine: RAMiga salvestati inglise helilooja Gavin Bryarsi loomingut (GB Record Production, 2008). Samuti on linnaorkester sisse mänginud ja produtseeritud Pärnu linna esindusplaadi “Soovide linn”, mis tõepoolest ei klassifitseeru süvamuusika helikandjaks, kuid on kahtlemata oluline märk, eristamaks Pärnut ülejäänud kuurortlinnadest.
Järelikult on nelja muusiku hinnang muusik Andrus Kallastu arvamus, mis sisaldab jämedaid vigu, mida kindlasti oleks andnud vältida, kui autor oleks seda soovinud. Kas kriitikasse, kus autor ei soovigi olla faktitruu, on põhjust süveneda? Ilmselt ei, aga süveneme nüüd Kallastu ettepanekutesse.
Maine võib rikkuda minutiga
Olen nõus, et Pärnu linnaorkester jääb Pärnu professionaalse süvamuusikaelu keskseks jõuks ja süvamuusika valdkonnas üheks olulisemaks linna ressursside kasutajaks. Oma järgmises ettepanekus murrab Kallastu sisse lahtisest uksest. Linnaorkester on loomisest alates arvestanud kohaliku kontserdipubliku ning oma töötajatega, kes kõik on Pärnu muusikutest loovisikud, sest nad töötavad Pärnus.
Linnaorkestri kohustus oma kuulajate ees on esitada head ja võimalikult mitmekülgset muusikat. Kui loovisik elab või töötab meie oma linnas, on ta paratamatult meie kõrgendatud tähelepanu all ja enamik Pärnu muusikutest loovisikuid on nautinud selle tähelepanu vilju.
Väide, et Pärnust on kadunud süvamuusika põhipublik, sest linna kontserdielu ei ole regulaarne, ajab lausa naerma. Kas tõesti see, mis igal nädalal toimub Pärnu kontserdimajas ja mujal linna kontserdisaalides, ei ole regulaarne kontserdielu?
Kõrvutame omavahel linnaelanike ja kontserdikuulajate arvu: ERSO ja Neeme Järvi tõid äsja Pärnus saali 250 kuulajat, mis proportsionaalselt oleks Tallinnas eeldanud 2000 kuulajat, aga samal kontserdil Tallinnas käis napilt alla 1000 inimese.
Oma kirjutise lõpetab autor hulga kahtlase väärtusega hinnangute andmisega. Erinevalt Kallastust on minu arvates see, et kontserdisaalides toimub viimasel ajal vähem üritusi, Eesti ja Pärnu linna majanduslikku olukorda arvestades igati loogiline.
Majanduslikult ei pruugi esmapilgul loogiline näida linnapea Toomas Kivimägi vankumatu sõna, et orkester oli, on ja jääb. See teeb meie linnale au ja eristab Pärnut kõigist teistest samas suurusjärgus linnadest lähikonnas.
Lootsin Andrus Kallastu avalikku kirja lugema asudes leida sisulist ja faktidel põhinevat analüüsi, kuid et vähesedki tõesed faktid olid esitatud valikuliselt ja ülejäänud olid üksnes valed, on tegemist laimuga. Mis on sellise tegevuse eesmärk, peab küsima Kallastult.
Aare Tammesalu on Pärnu Postimehele antud intervjuus (PP 2.05.2008) öelnud, et orkestri maine ehitamiseks kulub viis aastat, samal ajal kui selle võib rikkuda minutiga.