Eesti Energia liiga suurt tükki suhu ei võta

Ando Leppiman. Foto: PP

1. aprillil 2002 asutati Eesti Energia struktuuriüksusena Taastuvenergia Ettevõte, mis võttis üle eelmiste osakondade vastava tegevuse ja täiendab kontserni tootmisportfelli taastuvenergiat kasutavate uute elektrijaamadega.

Ettevõtte juht Ando Leppiman räägib sellest, mida ta arvab Pärnumaal maavalitsuse ja omavalitsuste koostöös esialgu välja valitud tuulepargialade potentsiaalist, ning riigiettevõtte huvidest Pärnu maakonnas.

Kuivõrd vastavad Hiiu-, Saare-, Lääne- ja Pärnumaa tuuleenergeetika teemaplaneeringu eskiislahenduses välja valitud potentsiaalsed tuulepargialad teie ootustele?

Arvan, et siin ei olegi küsimus selles, kuhu need laigud (tuuleparkide arendusalad, toim) tekivad, vaid selles, mille pinnalt need tekivad.

Praegu tundub mulle, et kõikide nende planeeringute raames hakatakse tekitama neid laike või piiravaid alasid mingisuguste emotsioonide pinnalt. Et ühele meeldib rohkem 500 meetrit, teisele kaks kilomeetrit ja mulle äkki meeldib 100 kilomeetrit.

Arendusalad peaksid tekkima ikkagi objektiivsetel kaalutlustel, nagu müratase ja Eestis kehtivad müranormid. Me teame enam-vähem, kui kõrge ühe tuuliku müratase on, ja sellest tulenevalt peame vaatama, kui suured need müratsoonid olema peaksid.

Nii et ma arvan, et see kaks kilomeetrit (kaugus, mida soovivad Hiiumaa ja Läänemaa Martna vald jätta elektrituulikute ja elamute vahele, toim) on esiteks selgelt üle pingutatud, lähtub sellest, et ühele või teisele tundub, et nii on tore.

Ja kolmandaks, kui vaadata potentsiaali seisukohast, siis tekitatakse selline piirangute kaart, millest hilisemas faasis võib tekkida rohkem tüli kui võimalusi. Et kui tahad tulla ja panna mõnda teise kohta tuulikud üles, kuhu neid planeeritud pole, siis ei saa, sest kaart on ees. Seesama kohalik omavalitsus on ka õnnetu, sest ta ei saa sellega seoses renditulu, maksu või mida iganes.

Selles valguses peaks pigem vaatama seda kui võimaluste planeeringut, kuidas pöörata tuuleenergeetika enda kasuks.

Kas te näete seda probleemi kõigis neljas maakonnas?

Jah. Ja kui vaadata ressursi poole pealt, siis on selge, et Lääne-Eestis on tegelikult tuuleressurss Eestis kõige parem.

On see takistus, et valitud alad kipuvad olema sisemaal, mitte tuultele avatud rannikul?

See on ju selge, et kus vähegi on suvila või püstkoda püsti, on sinna ümber võimalik joonistada kahekilomeetrine sõõr. Eesti rannikuala on pikk küll, aga mitte nii pikk, et kuskil kedagi ei ole.

Kindlasti peaks leidma mõistliku tasakaalu elamualade ja potentsiaalsete tööstusalade vahel. Vastasel korral tekitame olukorra, kus mereäärsed piirkonnad on kasutatud ainult selleks, et nautida ilusat merevaadet, ja iga kahe või nelja kilomeetri tagant on seal suvila. Aga kui oleks võimalik selle pealt maakonnale, riigile või omavalitsusele midagi teenida või mingit majandustegevust arendada, siis see välistatakse.

Teie arvates oleks pidanud lähtuma siis müranormist 40-45 detsibelli?

No kindlasti. See on ju riiklikult kehtestatud müranorm. Me võime rääkida sellest, kas äkki peaksime selliste planeeringute raames alandama seda mürataset, tagamaks, et müra ei ületa elamukrundil lubatut. Aga emotsionaalselt hakata tekitama kilomeetreid ei tundu mõistlik.

Me võime hakata siis pidama subjektiivset väitlust, kellel on õigus.

Eesti Energia Läänemaal asuva Aulepa tuulepargi kohta levib seoses kohalike elanike vastuseisuga väga vastuolulist infot.

Ma tunnen kõiki neid inimesi ja olen lävinud nendega, kes kaebavad ja kellel on mingid probleemid. Arvan, et osaliselt on see probleem psühholoogiline. Kui inimene teab, et naabrimehe krundil on tuulik ja ta saab tasu selle eest, siis kindlasti tekib tal sealsamas kõrval elades küsimus: miks mina mingit tasu ei saa?

See on üks tahk ja teine on see, et ega me ole kunagi tahtnud väita, et tuulik ei tee müra. See on selge, et seal mingisugune müratase on. Ja müra linnas autotee ääres on kindlasti kaks korda suurem kui kuskil tuuliku läheduses. Kui tuulik panna kohta, kus varem laulis ritsikas, on selge, et mingisuguse müra see sinna annab.

Kui kaugel on Taastuvenergia Ettevõtte töö meretuuleparkide arendusega Kihnu ja Häädemeeste lähedal?

Meretuuleparkide osas esitasime hoonestusloa taotluse valitsusele, tegeleme elektrivõrguga liitumise teemaga, samuti on algatatud vee-erikasutusloa menetlus, nii et saame hakata keskkonnamõjusid hindama. See on pikk protsess, ma arvan, et kümne aastaga siin hakkama ei saa.

Häädemeeste vald ütles maismaatuuleparkidele kindla ei, samal ajal on teie plaanid seotud just selle vallaga.

Meie seisukoht on see, et Häädemeeste vald ületas oma volituste piire, kindlasti tahame sellel teemal edasi diskuteerida.

Omavalitsus on loomulikult see, mis tegeleb planeeringutega, neid algatab ja lõpetab. Selles mõttes ei saa omavalitsusest mööda minna. Küsimus on selles, kas see otsus, mille vald tegi, on õiguspärane. Juhul kui see tunnistatakse õiguspäraseks, võib juhtuda, et Häädemeeste leiab järgmisel päeval, et nad ei taha sinna Via Balticat.

Pigem peaks vallavalitsus mõtlema, kuidas tuua valda rohkem elu, investeeringuid ja majandustegevust, mitte ainult mõelda sellele, mida ei saa teha.

Kas leidub mõni muu Pärnumaa piirkond, kus teil võiks olla huvi tuuleparki arendada?

Ma arvan, et me keskendume ikkagi neile arendustele, mis on. Liiga suurt tükki ei taha suhu võtta.