Ühtsustunne annab (enese)kindluse

Pärnu Ülejõe gümnaasium. Foto: Ants Liigus

Aasta oli siis 2005, kui esimest korda Ülejõe gümnaasiumi hiiglaslike uste vahelt sisse astusin. Kõik, mis mulle vastu terendas, oli hirmuäratav.

Aastal 2007 tundsin taas midagi sarnast, ainult selle vahega, et kool oli juba läbi-lõhki tuttav ja õpetajad omad, kuid ärevus hinges pani siiski südame kloppima.

Oli aeg gümnaasiumisse astuda. Tundsin end korraga nii suurena. Mäletasin ju täpselt, millise pilguga omal ajal gümnasiste jälgisin ja kuidas ühe või teise näitsiku moodi tahtsin olla. Oli ühtlasi meeldiv ja ärevust tekitav tunne, et nüüd olen selles rollis mina. Paljas mõte sellest, et võin mõnele pisikesele tüdrukule samamoodi eeskujuks olla, upitas eneseuhkuse kõrgele ja muutis lapsiku meele täiskasvanulikumaks.

Abituriendina olid mul omad hirmud. Ei olnud harv juhus, kui leidsin end mõtlemast teemal “Aga mis saab edasi?”.

Gümnaasium on eneseleidmise aeg, see on omaette algus ja lõpp, mis meile suuna kätte juhatab. Ja alati on kõigel põhjus: miks, kuidas ja kellega.

Minu klass kasvas aastatega ühte. Oleme olnud kõik justkui üksteise muusad, andnud nõu, aidanud, hoidnud, kaitsnud üksteist, veetnud koos vaba aega, toetanud neid, kes seda vajanud.

Oma panuse on kindlasti andnud õpetajad. Nad olid kõik aastate jooksul meie mentorid, kellest jõudu ammutasime. Olgugi et esmaspäeviti oleks võinud kontrolltööd ära jääda ja reedeti hoiti alati kõige kauem kinni, olid need pisiasjad selles, mida tegelikult tundsime.

Iga õpetaja on meile midagi andnud. Nagu õpetaja Anne Kärner öelda armastab, iga päev saame juurde ühe teadmise. Temalt õppisin muidugi palju rohkem kui pelgalt paar tarkust.

Innustavad olid õpetaja Marja Tõntsu huumorimeel ja professionaalsed oskused tahvli ees, unustamatud on õpetaja Laguse tunnid. Tema puhul kehtib tõde, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama.

Sügava kummarduse on ära teeninud õpetaja Veiko Vetik, kes hoolitses, et meil vaim terve püsiks, ja kes sügiseti vitamiinipommidega kostitas.

Usun siiralt, et PÜG on hea keskkond noore inimese õppimiseks ja arenemiseks. Meie õpetajad ületavad teisi peajagu, see ongi siin õppimise eelis. Siin suudetakse elluastuja helisema panna. Kui ma varem selles kahelda võisin, olen nüüd kindel, et minu aastaid tagasi tuntud hirm ja ärevus olid põhjendatud, kuid mitte vajalikud. See oli mu parim valik. Olen veendunud, et nii võib väita kogu Ülejõe gümnaasiumi 50. lend.