Kool, mis alustas targalt

Toomas Alatalu.

FOTO: Henn Soodla

Mõistagi sünnitab palve kirjutada midagi oma klassi – uue kooli kõige esimese vanema klassi – minevikust muresid: kas mäletan kõike olulist, kas järsku saab kellestki vähe öeldud või kellelegi hoopis liiga tehtud?

Pealegi polnud meie klass ideaalne, sest poisid – meid oli kaheksa – käisid koos (mitte kõrtsides, vaid Raba tänaval koduõlut joomas), ent oma klassi tüdrukutega oldi distantsil.

Poistel oli omakorda hea klapp klassijuhataja Arnold Ebrokiga, sest meie hulgas oli piisavalt pillimängijaid, et orkester luua, ja sündinud naljamehi ehk näitlejaid, et estraadi teha, peokava kokku panna ja nii raha koguda, et ekskursioonidele Tallinna ja Saaremaale sõita. Või lihtsalt klassiõhtuid pidada.

Kõnealune klassivaim kujunes välja siis, kui me, kahest Ülejõe koolist – Räämalt ja Laadaplatsi omast – pärit poisid-tüdrukud, saime kokku 1956. aasta Lydia Koidula nimelise kooli 8.d klassiks, mis muutus kiirelt kogu kooli murelapseks nii hinnete kui käitumise poolest.

Tegelikult oli Eesti ühiskond nõukogude ajal niisama kihistunud kui praegu: ühed elasid jõukamalt ja haritumalt kui teised ning ega Vaeste-Patuste alevist või Laadaplatsilt pärit õpilastele Pärnu peenemates piirkondades just parima pilguga vaadatud.

Oli see nii või mitte, ent midagi me tundsime, olime trotsi täis ja käis kõva enda vastandamine kõigile teistele ja kõiges. Näiteks tuli õpetaja tundi ja klassi polnud - peitsime end klassi taga asuva saali eesriidesse.

Niisama kollektiivne oli parki minek, kus sai käigult rivvi võetud, kui silmati mõnda õpetajat, et teda veenda: oleme kehalise kasvatuse tunnis.

Traditsiooniliseks numbriks sai prügikasti sisu põletamine õpetaja laual selle ümber tantsides. Läbi ukseklaasi sai kogu kool seda pealt vaadata ja tossu neelata. Sestap hingas meid ajutiselt – kuniks uus kool valmis ehitatakse – majutanud auväärne kool kergendatult, kui kaks aastat hiljem meist lahti sai.

Meie uus algus 1958. aastal toimus muigama panevalt, sest ehitus alles käis ja avaaktus peeti õues, kus lühikest kasvu uus direktor Arnold Kuhi pidi enda näitamiseks mullahunniku otsa ronima. Naer naeruks, aga just tema jutust jõudis meile kohale, et oleme kooli vanimad ja eeskujuks noorematele.

Meil oli teinegi tugi – populaarne klassijuhataja Arnold Ebrok. Meil vedas kahe Arnoldiga, sest eelmises koolis olid nii direktor Linda Soovik kui klassijuhataja Leida Künnäpä naised.

Künnäpä oli suurepärane inglise keele õpetaja korralikele õpilastele, kuid klassijuhatajana ei käinud ta meiesugusest kraadede mängijatest üle. Kuuldavasti etendasid meie isad-emad suurt rolli selles, et uue kooli direktor otsis valulastele (nii tituleerisime endid ise) meesklassijuhataja.

Algul pidi meid taltsutama ka Kuhi, ent ühtäkki kõik laabus: hakkasime kooli vanimaks ja targimaks klassiks. Kui Koidula koolis olime õppeedukuselt viimaste, siis nüüd esimeste hulgas.

Hakkasime koos otsustama, kuidas mida teha. Meil polnud 11. klassi, aga võistlesime teiste koolidega kui võrdsed! Kui tarvis, ka kavalust appi võttes. Endalegi üllatuseks tuli välja, et saame uue rolliga hakkama.

Igal juhul oli IV keskkooli lõpetamine esimestena meie poolt väärikalt väljapeetud sündmus.

Olime kooli nime kõlama pannud ja võisime oma varanatukest jagades öelda tulevasele lennule nr 2 – tehke järele, kui oskate! Tunnustasime meile ainuomases stiilis direktorit, klassijuhatajat ja õpetajaid. Olime saanud just selles koolis hariduse ja harituse, oma kooli tunde ja aidanud koolil teha endale nime. Et öelda uhkelt: lõpetasin Pärnu IV keskkooli esimese lennu.

Tagasi üles