Meesajakirjanik muutis postitantsutrenni aegade lõbusaimaks

Sundige või meelitage, aga selleks on vaja ikka väga suurt tahtmist, et end nagu nahkhiir jalgupidi, pea alaspidi, posti külge riputada.

Kui kirjutasin Pärnu postitantsutreenerile Merle Treufeldtile, et soovin ta trennis kaasa lüüa, oli ta pikemalt mõtlemata nõus. Nii läheme fotograaf Urmas Luigega teisipäeval pärast tööd Rüütli tänaval asuvasse Vertical Fitnessi tantsustuudiosse.

Seitse neidu ja mina

Bristoli hotelli kolmandal korrusel asuv keskmise suurusega tantsustuudio koosneb kahest osast: esimeses on puupõrand viie postiga ja teises vaip, millel tehakse jõuharjutusi ja venitusi.

Kui naistel soovitatakse tulla trenni riietusega, mis jätab paljaks sääred ja kõhu, siis mul palub Merle panna selga lihtsalt lühikesed püksid ja spordisärgi. Jalatseid ja sokke selles trennis ei kanta, sest jalad peavad ju postiga haakuma.

Pärnus saab treenida esmaspäevast neljapäevani kahes tugevusrühmas. On trennid algajaile ja edasijõudnuile. Peale selle õpitakse trennis koreograafiaid.

Kui Merle teatab, et tal käib trennis umbes 30 igas vanuses naist, kellest vanima vanus jääb 50 kanti, ehmatan hetkeks ära.

“Ega nad siis kõik korraga tule,” hakkab treener naerma. “Tavaliselt käib trennis neli-viis tüdrukut, aga täna on ajakirjandus kohal ja neid tuleb seitse.”

Nii hakkangi harjutama postitantsu koos Merle, Marleni, Gerly, Katrini, Edithi, Triinu ja Maarjaga, kes on edasijõudnud ja käinud trennis kolm kuni seitse kuud.

Nagu iga trenn algab 75 minutit kestev postitants korraliku soojendusega.

Edasi pannakse meid paari jõuharjutusi tegema ja mina satun kokku kõige noorema trennilise Edithiga. Esmalt jalatõsted nii, et paariline haarab tõstja jalgadest ja tõukab need oma valitud suunda maha. See pakub jalatõstjale väikese üllatusmomendi. No OK, tõstan 20 korda ära ja mõtlen, et lasen tüdrukul ka natuke trenni teha.

Siis kõhuli ja seljatõsted nii, et Edith istub mul jalgadel. Teen jälle 20 korda.

Ja siis läheb lõbusaks.

Esmalt näitab Treufeldt ette, kuidas põlveõndlaga haarata staatilisest postist ja siis end küljele kallutada. Millegipärast tuleb see kõigil peale minu välja. Võin ju tõsta jala puusa kõrgusele, aga ürita siis see ümber posti põimida ja veel tasakaalu säilitada...

Soojendus postil tehtud, võtab Merle südameasjaks, et saagu mis saab, aga trenni lõpuks pean ma jalgupidi posti küljes rippuma nagu õige postitantsija kunagi.

Treeneri jutu järgi on see väga lihtne. Haarad postist ühe käega õla ja teisega pea juurest, asetad ühe jala ette, võtad natuke hoogu ja hüppad hopsti, jalad ees, üles, haarad põlvega postist ja lased käed lahti.

Selleks, et käed postil ei libiseks, kasutatakse trennis vedelat magneesiumi ja kleepuvat vaha.

Mõeldud, tehtud.

Esimese korraga suudan end isegi vertikaalasendisse viia ja tulen siis hirmsa mürtsuga maha tagasi. Siis teine katse, kolmas jne. Umbes 15 korral virutan jalaga tümaka vastu posti, aga kinni ma sellest küll ei saa. Näitsikutel, kes samal ajal teevad treeneri juhendamisel igavesti kauneid graatsilisi liigutusi, on mind vaadates nalja kui palju.

“Enamik saab selle esimese trenniga selgeks,” naerab ka Merle mu õnnetut nägu vaadates. “Aga mõnel läheb vaja ka teist või kolmandat trenni. Kas kellestki saab hea tantsija, selles mängib rolli seegi, kui palju sulle meeldib turnimine, pöörlemine jms.”

Uurin, kas niimoodi viga ei või saada, aga Merle teatab, et tantsijad julgustavad üksteist.

Treufeldt otsustab trenniga edasi minna ja õpetab meile uut elementi, nüüd siis keerleva postiga. Hüppad postile, haarad ühe jalaga sellest kinni, tõstad teise jala enda kõrvale ja teed paar tiiru.

Ma saan posti külge!

Taaskord ei suuda ma millegipärast posti külge klammerduda. Aga ma ei anna alla ja umbes 20. katsel see õnnestub! Jala tõstmisest ei tule aga midagi välja, sest enne kukun maha.

Siis paneb Merle meid painutama, spagaati tegema ja silda viskama. Seda viimast tegin ma viimati vist kümme aastat tagasi, seega teeb mu selgroog üsna kurjakuulutavat raginat, kui end silda upitan. Treeneri sõnade kohaselt oli vaja enne järgmist harjutust selg lahti saada.

Asetame ühe jala vastu posti ja tõstame teise puusa kohale ümber posti. Siis tuleb kätega postist lahti lasta ja ümber oma telje, selg ees, maha keerata. See viimane tegevus osutub minu puhul taas võimatuks.

Vähemasti on trennikaaslastel lõbus.

Nüüd pöördub Merle näitsikute poole ja küsib: “Kas keegi oskab näidata harjutust, millega Andris hakkama saaks?”

Üks neist, Marlen, näitabki kohe lahkelt ette. Neiu hüppab posti külge, haarab sellest reitega, põimib jalad kokku, laseb käed lahti ja teeb siis paar tiiru.

“Päriselt? Kas tõesti pean ma seda järele tegema?” mõtlen ja samal ajal vaatan, suu ammuli.

Tund lõpeb 15minutilise venitusega ja isegi sel ajal tuleb neidudel mind vaadates naer peale.

Kuigi hindan end postitantsus andetuks, ootab Merle mind trenni tagasi, sest teatavasti tegevat harjutamine meistriks.

“Neidudel oli täna väga lõbus,” võtab Treufeldt trenni kokku. “Vahel on nad siin kõik nii mornide nägudega, aga täna ainult itsitasid.”