/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2010/10/29/457287t1h0c44.jpg)
Suurde, üle 1000 hektari peale metsa ja jõe vahele laotunud Tammiste sellesse ossa, mis varem oli Altküla, on jäänud nagu vanajumala selja taha Lepa talu. Uusrajoonide tuled säravad pimedal ajal küll pererahva akendesse, aga muu melu jääb neist viisakasse kaugusesse. Seda enam, et Lepa tee lõpebki siin murukattega õues.
“Ma olen 1942. aastast siin, sündimisest saadik,” jätab Lepa talu perenaine Saima Kaha esimese korraliku külmaga öö järel viimseni mahatulnud sügislehtede riisumise pooleli. “Siin olid ümberringi väikesed talupõllud, adramaad, meil oli 22 hektarit, pääsesime kulakuks tegemisest vist selle pärast, et meil ei olnud sulast.”
Altkülas Lepal on Saima teadmist mööda elatud juba enne 1800. aastat, uued hooned said valmis paar aastat enne punapööret ja sõda.
Saima hakkas koolis käima Kiisal, kodunt kilomeetri jagu minna-tulla, ja õppis siis kokaks. Esimene väljaõpe möödus sellises vanematele pärnakatele üleseletamist mittevajavas kohas nagu Eriksoni kõrts.
“Viimati olin Viisnurga sööklas. Ma vihkan söögitegemist, sest olen 41 aastat töötanud kokana, teinud töölissööklates masstoitu,” nõjatub piitspeenike jutukaaslane rehale. “Täna tegin endale kaerakilet, see oli isa lemmiktoit. Teate, kui lihtsatest asjadest saab maitsvat sööki keeta! Nüüd loed neid retsepte, ikka ühte ja teist ja kolmandat peene nimega asja tuleb lisada, aga kui on kas või ainult soola ja pipart käepärast, saab ka hakkama.”
Kodutalust käis Saima linna tööle jalgrattaga, kui ilm lubas, või lõikas joonelt läbi metsa ja üle jõe, aga koprad on nüüd jõe paisutanud ja ega radagi ole endine.
“Mulle meeldib rattaga sõita, käin nüüdki veel rattaga linnas, hoian bussisõiduraha kokku,” muigab Saima ja kibeleb õuekorrastamist jätkama, et “hoida korras, mis siin on”.