Kui kaua kestavad inimkatsed Eesti väikesaartel?

Kihnu saar merelt vaadatuna. Foto: Urmas Luik

Jääb mulje, nagu asuksid meie väikesaared väljaspool Eestit. Pean silmas ühe tähtsaima avaliku teenuse – arstiabi kättesaadavust. Tasub meenutada vaid kaht põhiseaduse sätet: “Igaühel on õigus elule” (§ 16) ja “Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele” (§ 18). See, et meie väikesaartel on arstiabi peaaegu olematu, tekitab laiahaardeliste inimkatsete kahtluse.

Püsiasustusega väikesaarte nimekirjas, mille kinnitab riigikogu, seisavad Abruka, Kihnu, Kessulaid, Kõinastu, Manija, Osmussaar, Piirissaar, Prangli, Ruhnu, Vilsandi ja Vormsi. 11 saart kokku veidi alla 1000 hingelisega. Ka Pakri, Naissaare ja Aegna püsielanikud ootavad pikisilmi oma saarte lisamist nimekirja, ent kahjuks on vastav eelnõu pärast esimest lugemist kadunud riigikogu põhiseaduskomisjoni kalevi alla.

Saarerahvas ei tohi jääda perearstita

Saarel elamine on kallis ja aeganõudev, sest suurem jagu avalikke teenuseid asub mandril või lähimal suursaarel. Arstiabi on aga üks selliseid teenuseid, mille järele haige enamasti ei jaksa üle mere sõita.

Perearst oleks esimene ja möödapääsmatu lahendus. Samal ajal olen kaugel sellest, et Osmussaarel või Vilsandil elava kahe-kolme inimese kõrvale perearst asustada.

Ilmselt peab riik sealsetele elanikele arstiabi korraldama selliselt, et mobiiltelefonilt saadud väljakutse peale sõidab tohter või kiirabibrigaad kohale. Ent saartel, kus tegemist on kogukonnaga, tuleb riigil tagada meditsiiniteenus perearstiga. Ja neid saari polegi kuigi palju: Abruka, Kihnu, Manija, Piirissaar, Prangli, Ruhnu, Vormsi.

Vaataks õige üle need seitse püsiva kogukonnaga väikesaart. Püsielanike arvuna esitan saarevahtidelt või vallavalitsustelt saadud andmed, sest rahvastikuregistri andmebaas on kohati kordades suurem reaalsusest ega peegelda aasta ringi abivajajate hulka.

Abrukal talvitavale 16 elanikule perearstivisiitide korraldamine on Kaarma valla südametunnistusel. Loodetavasti laheneb probleem järgmisel aastal, kui lähedal asuvas Kuressaares hakkab paiknema kopter. Manija 35 püsielanikku külastab regulaarselt Tõstamaa perearst Madis Veskimägi ja meie saarelt üle mere saamine on haigele lühikese meretee tõttu suhteliselt lihtne.

Eesti ainsal asustatud järvesaarel Piirissaarel elab ületalve 80 vanausulist ja nemad käivad arsti juures mandril. Suvel laeva ning talvel hõljukiga, roolis vallavanem Maria Korotkova isiklikult. Prangli 80 püsiasukat on siiani pidanud leppima Tallinnast kopteril kohalelendava arstiga, ent saarevanema arvates eelistaksid pranglilased oma saarel elavat tohtrit. See annaks lastega noorperedele suurema kindlustunde Pranglile püsivalt elama jääda.

Kohe vajab perearsti kolm saart

Nii oleme lõpuks silmitsi kolme saarega, kus perearstita enam hakkama ei saa: kõige kaugem ja eraldatum Ruhnu oma 50 püsielanikuga, samuti 200 talvitujaga Vormsi ja lõpuks 550 pärimuskultuuri kandva hingelisega Kihnu. Perearst on praegu vaid Kihnus, temagi leping lõpeb jaanuarist.

Miks on õigem kopteriga mandrilt väljakutsutava tohtri asemele palgata püsielanikust perearst? Põhjusi on mitu. Iga gripihaige või kroonilist tõbe põdeva hädalise juurde kopteriga lendamine on küll uhke, ent väga kallis lõbu.

Suure kogukonna või kaugemal asuva saare puhul tuleb perearsti pidamine kindlasti odavam ja riskikindlamgi, sest siiani pole leiutatud ühtki sõidukit, mis suudaks ületada merd igasuguse ilmaga. Kopterilendu takistab näiteks udu või torm. Hõljuk ei saa rüsijääs liikuda, sest aeglasel kiirusel segab propellerist kerkiv lumepilv.

Möödunud karm talv tõestas, et just hõljuk on üks kõige efektiivsemaid sõidukeid. Ärajäänud lennureiside asemel vedasid meremehed Andres Tõeväli ja Jaanus Jürivete Munalaiu ning Kihnu vahel hõljukiga 1300 inimest, keda oli kordi rohkem kui lennureisijaid. Miks aga riigi häirekeskuses hiljuti koostatud Lääne-Eesti väikesaarte kiirabi korraldamise tegevuskavas hõljukit pole, on mulle enam kui arusaamatu.

Kummastav oli peaminister Andrus Ansipi vastus minu küsimusele riigikogu infotunnis, et tulevikus läheb haige juurde kas kohalik politseinik või piirivalvur ning otsustab kopteri väljakutse vajalikkuse üle.

Nii et arsti asemel korravalvur? Piirivalvurid on vaid Ruhnul, aga ülejäänud saared? On ju siililegi selge, et just meditsiiniharidusega inimene suudab langetada otsuse, millal on haigus ravitav kohapeal ja millal tuleb patsient saata haiglasse praamiga või viimases hädas tellida päästekopter.

Perearstil on veel üks roll, mida erakoraline meditsiin enda õlule võtta ei saa. See on haiguste ennetamine. Süstemaatiline tervisekontroll, mis aitab suuresti kaasa kogukonna elujõule.

Kuidas leida perearst?

Hoolimata sellest, et haigekassal on õigus katta väikesaare perearsti kulutused iga kuu 68 000 krooniga (sisaldab arsti töötasu) ja mitu valda on toetanud tohtrit tasuta elu- ja tööruumidega, ollakse endiselt suures hädas.

Paljud Eesti meedikud eelistavad töötada välismaal. Küllap meelitavad sinna oluliselt kõrgem palk, selged töösuhted ja parem töökultuur, samuti võimalus kasutada kõige moodsamaid seadmeid ja areneda oma valdkonnas. Ent kas need on ainsad väärtused siinilmas?

Kuhu jääb Eesti arsti missioonitunne oma rahva, kõnealusel juhul nende inimeste ees, kes meie väikesaartel aitavad rahvakultuuri elus hoida? Kas oma põhitöö kõrvalt “Kalevipoja” kirjutanud arsti eeskuju enam ühtki Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetajat ei innusta?

Nüüd tuleb küsida valitsuselt: kas välismaal töötavate eestlaste kaunisõnalist kojukutsumist ei tasuks alustada üsna konkreetsest sammust – pakkuda kolmel kõige hädalisemal väikesaarel perearstile sellist palka, mis on võrdne sama kvalifikatsiooniga arsti töötasuga Helsingis või isegi ületab selle?

Olen seda meelt, et väikesaare tervisekeskus tuleb kindlasti varustada moodsate seadmetega, mis võimaldavad võtta patsiendilt peamised proovid ja need üle interneti regionaalhaiglasse ekspertiisi saata. (Sellise süsteemi on ise ehitanud Tõstamaa perearst Veskimägi, kes suudab teha enamiku põhianalüüsidest.) Ja et arsti loometee näiteks meretaguses Kihnus seisma ei jääks, tellida temalt mõni põnev pärimuskultuuri puutuv uurimus. Näiteks kas või hülgeliha söömisega kaasnenud muutuste kohta inimese organismis.

Usun, et niisugused ettevõtmised oleksid palju humaansemad kui senised inimkatsed väikesaarte elanikega, kes paljudel juhtudel on jäetud ajakohase arstiabita.