Kord, kui kunst veel plahvatas

Rael Artel “Plahvatus Pärnus” Foto: Raamat

Kunagi oli aeg, kui unise suvepealinna tänavatel jooksid alasti inimesed, loobiti mune katustelt alla, käidi ringi, tünn peas, joodi omaenese verd, lõhuti, laamendati, käratseti ja märatseti ning nimetati seda kõike kunstiks.

Tagantjärele mõeldes oli see ajavahemik, mis algas 1990. esimeses pooles ja lõppes enne, kui kalender 2010. aastat näitama hakkas, üks väheseid perioode, kui Pärnu linn Eestis kultuurilises mõttes millegi suure ja raputavaga silma paistis. Üks väheseid perioode mitte nüüdisajal või lähiajaloos, eelmise sajandi esimesel poolel või sajandil tervikuna, vaid üleüldse, kogu aja peale kokku.

Kõik sai alguse sellest, armsad lapsed, et taasiseseisvunud erakool, Sütevaka humanitaargümnaasium otsustas peale põhihariduse hakata andma muusika- ja seejärel kunstiharidust. Oli aeg, kui erakoolid julgesid eksperimenteerida ja haledalt põruda, mis Sütevaka kunstiosakonnaga juhtuski, kuid just see oli suure plahvatuse käivitanud detonaator.