Viljo Vetik: Rahvas on väsinud rändtsirkusest, mida korraldavad Pärnumaad vaid häälte kogumiseks väisavad riigikogulased

Foto: PP

Eelseisvatel riigikogu valimistel peaksid pärnakad esile tõstma oma kodukandi inimesi, mitte siin enne valimisi rändtsirkust korraldavaid gastrolööre.

Nii arvab aastast 1996 Port Arturi nime kandvate ettevõtete grupi üks omanikke ja juhte Viljo Vetik.

Olete öelnud, et Pärnu peab saama oma Ansipi. Mida te sellega olete mõelnud?

Pärnul puudub praegu ikkagi oma poliitiline eliit, kes kannaks välja ministritooli või parlamendikomisjoni esimehe koha. Paraku on elu näidanud, et kui otsustatakse riigiasju, peaks kindlasti meiegi esindaja selles lauas istuma. Eriti kui kaalukeelel on infrastruktuur ja Pärnu sõlmpunktid. Olgu või palju räägitud Pärnu lennuväli, mis meil tuleb kohe kindlasti korda teha. Eriti kui kunagi võiks tekkida viisavabadus Venemaaga.

Kas just Vene kapital on teie meelest otsustav jõud, mis võiks Pärnusse elu tuua?

Tänapäeva majandus on üleilmne, ei Eesti ega Pärnu tohiks kunagi end otsustavalt siduda vaid ühe partneriga, olgu see Venemaa või mis iganes riik. Meile on otsustav rahvusvaheliste majandussuhete paljusus. Aga venelased tahavad ise siia tulla. Suhe Eestiga on neil juba olemas, sest nende isad ja vanaisad on siin puhanud. Seda tuleb hea mõttes ära kasutada. Pärnut teatakse hästi, olime ju nõukogude ajal ikkagi üks paremaid kuurorte.

Et tulevad ja hakkavad siia investeerima?

Kui neil oleks võimalus, ostaksid paljud endale siin suvekorteri. Paraku jääb praegu paljuski viisa ja muude juriidiliste küsimuste taha. See on küll kogu riigi, mitte üksnes Pärnu probleem.

Kuuldavasti olete seda meelt, et Andrus Ansipi minekuga Tallinna hakkasid rahavood Pärnu asemel Tartu suunas liikuma.

Fakt on see, et Tartu on ebaproportsionaalselt ülerahastatud. Seal elab alla seitsme protsendi Eesti elanikest, samal ajal on sinna läinud kahe viimase aastaga üle kolmandiku riigieelarveliste ja euroinvesteeringute ligikaudsest kogumahust.

Tartus kerkivad teaduskeskused, iga kahe aasta tagant ehitatakse uus sild. See näitab, et Tartul on erilised võimalused. Ehk riik ei arene tasakaalustatult ning Pärnu on nagu teisedki maakonnakeskused jäänud vaeslapse ossa. Võib-olla on siin tõesti oma roll peaministri päritolul.

Näiteks Pärnu ja Tallinna vaheline liiklus Via Baltical on küll kõige tihedam, aga neljarealist maanteed rajatakse hoopis Tartu ja Tallinna vahele. Või Tartu lennuväli, mis sisuliselt rajati tühjale kohale. Pärnu lennuväli on ju hoopis suurem, see tuleks vaid korda teha. Aga sellelaadsed otsused sünnivad kõrgemal tasemel.

Kuidas niisugusest allasurutud seisust välja tulla?

Meil on demokraatlik riik ja Pärnumaa inimestel on tegelikult õigus ja võimalus oma huvid riigis maksma panna. Peame leidma ja toetama tugevaid kohalikke omavalitsusjuhte, keda edasi riigikokku valida. Neid, kes suudaksid riiklikul tasandil mõelda ja otsuste tegemisel kaasa rääkida. Nendest peavad saama head eeskujud noortele, kes näevad, et eduka poliitikukarjääri tegemiseks pole tarvis Pärnust Tartusse või Tallinna pageda. Tuleb mõelda palju pikemalt kui üks valimisperiood ette, kui tahame kestvat edu saavutada.

Miks erakonnad ei taha pärnakaid oma nimekirja etteotsa panna?

Eks tipus ole ikka kitsas ja end Toompeal juba kodus tundvad ja ühiste huvidega seotud seltskonnad teevad kõik, et isiklikke positsioone säilitada. Selleks kõlbavad ju Pärnumaa hääled küll. Samal ajal püütakse väljendada suhtumist, et kohalikud ajagu kohalikke asju ja iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Usun aga, et meilgi piisab isiksusi, kes vääriksid kohta pealinna võimuringkondades, riigikogus ja valitsuses. On vaja selg sirgu ajada.

Valimisnimekirju üritatakse erakondade keskkontorist jõuga paika panna, rõhudes tavaliselt esimeste nimede üle-eestilisele tuntusele. Rahvas on aga väsinud sellest rändtsirkusest, mis kord aastas Pärnut ja Pärnumaad külastab ning siis pikaks ajaks kaob. Et paar kuud enne riigikogu valimisi taas endast märku anda. Pärnust valitud riigikogu liikmete ning siitkandi inimeste vahel puudub igasugune sidusus. Seda ei saagi tekkida, kui saadikul puudub piirkonnaga mis tahes isiklik seos. Lõpuks on see sügavam probleem kui Pärnumaa majanduslike huvide esindatus riigis. See on esindusdemokraatia toimimise ja rahvapoolse usaldamise küsimus.

Kuidas panna pärnakaid mõtlema ja tegutsema nii, et nad eeskätt pärnakaid valiksid?

Oma särk peaks ihule ikka kõige lähemal olema. Me ju teame ja tunneme siinseid inimesi ning tunnetame hästi, kes endast midagi kujutab. See tunnetus on tekkinud aastate jooksul koos koolis käies ja töötades. Rahvas ju teab, kas kellelgi on oskust rahva nimel asju ajada. Me peame andma eeskätt oma inimestele võimaluse kõrgemale tõusta ja riigi juhtimises kaasa rääkida. Inimestele, kes on alustanud kohalikust omavalitsusest ja edasi pürginud, läbinud kõik karjääri astmed.

Ettevõtjana oskate kindlasti öelda, kas kohalikul võimul on mingeid võimalusi siinse ettevõtluse edendamisele kaasa aidata?

Me oleme nõukoguliku käsumajanduse ajast kaasa võtnud arusaamise, et riigi- ja kohalik võim on majandusasjades ainuvastutav. See ei ole nii. Ettevõtteid rajavad ja sulgevad ikka ettevõtjad, töökohti loovad ja kaotavad samuti nemad. Kohalikul omavalitsusel on siin soodsat keskkonda loov roll. Linna- ja maavalitsus kujutavad endast justkui peeglit, mis kannavad siinset kuvandit edasi. Ettevõtja-investor näeb väga hästi, kas kohapeal valdavad mõistlikud ideed. Kohaliku võimu ülesanne ongi luua positiivne üldtaust, mis innustaks siia investeerima.

Kui investorid Pärnu kanti tulevad, peaksid kohaliku võimu esindajad igati kinnitama, et just Pärnu on see õige koht investeerimiseks. Juba meie geograafiline asukoht nii lääne ja ida kui põhja ja lõuna suunas on selleks ideaalne.

Et kui linnapea on tubli ja hea, tulevad ettevõtjadki siia.

Paljud otsused tehakse emotsioonide pealt, lähtudes positiivsest tagasisidest või kontaktist. Paraku on raskuskese Pärnust ja mujaltki Tallinna külje alla nihkunud.

Miks?

Sest Pärnu kuvand on olnud äärmiselt negatiivne. Aastaid pole ju tegeldud linna juhtimise ega huvi äratamisega Pärnu ja Pärnumaa vastu. Ehkki võimalusi selleks on rohkesti. Meil on ju äärmiselt palju plusse: head koolid, loodus, keskkond, meri. On ainult vaja püüda siia ettevõtlust juurde kasvatada.

Meie probleem on mõistagi ka madalates palkades. Siinseid töökohti pole väärtustatud. Praegu on Pärnust raske leida head projekti- ja turundusjuhti.

Vahepeal oli seis üsna lootusetu, eks sellepärast olegi noored Tallinna poole liikunud.

Kuidas neid tagasi kutsuda?

Me ei suuda Tallinnale konkurentsi pakkuda palkade, vaid elukeskkonnaga. Peame looma positiivse kuvandi, et just Pärnu on kõige õigem koht elamiseks. Eestis on ju vaid üks laht, mis avaneb lõunasse ja kus on soe vesi – see on Pärnu laht.

Pärnu asub omamoodi telje keskel, oleme ühtviisi nii Riia kui Tallinna eeslinn. Mulle näib, et siin on palju kasutamata võimalusi. Arenemiseks on aga tarvis oma poliitilist eliiti, nii et oleme jutuga alguses tagasi. Meid võidakse süüdistada kolkapatriotismis, aga midagi pole parata: kui me ise enda eest ei seisa, ei tee seda keegi.

Ära tuleb kasutada oma sidemeid sõpruslinnadega, et ühiste üritustega Pärnut mujalgi maailmas paremini tutvustada. Aastaid tagasi loodud sõprussuhted on loonud hea fooni, mis pole kuhugi kadunud.

Kas on õige öelda, et Pärnu kant on oma arenguga praegu põhjas?

Põhjas me küll ei ole. Majandussurutis on meid kõiki õpetanud ellu jääma ja me liigume põhjast ülespoole. Aga ükski puu ei kasva sellest kiiremini, kui teda ladvast sikutada. Linna majandus areneb ikkagi järk-järgult. Me ei tohi rahmeldada, meie otsused peavad olema väga kaalutletud.

Mida arvate Suur-Pärnust?

Suur-Pärnu ideega tuldi välja juba 11 aastat tagasi, kui linn ei olnud suuteline oma kodanikke kinni hoidma. Elutingimused ja -keskkond olid linna lähedal paremad ning selle tagajärg on, et maksud laekuvad valdadesse, aga inimesed käivad linnas tööl. See pole loogiline ega aus, kui linn peab üksi kinni maksma lähivaldade inimeste heaolu. Suur-Pärnu oleks kahtlemata oluliselt efektiivsem, paraku takerdub selle elluviimine valdade vastuseisu.

Kui näiteks Tahkuranna Pärnu-äärsed maa-alad linnaga liita, jääks ju valla kaugem ots päris üksi.

Praegu võib seda tõepoolest nii näha. Sisuline lahendus on ikkagi selles, et kogu maakonna arengut tuleks vaadata kui ühtset tervikut, erinevalt praegusest, kui iga vald nokitseb vaikselt omaette. Ressurss kogu Pärnumaa ühiseks arenguks on meil ju olemas – need on meie metsad, maa ja tublid inimesed.

Kui meil õnnestub selline sidusus tekitada, hakkab ka Tahkuranna kaugemates piirkondades tekkima tunne, et nemadki kuuluvad ühtsesse Pärnumaa ketti. Valdade vahel pole kahjuks siiani tekkinud õigeid kontakte. Kaks Vändrat on selle ere näide.

Usun, et just seepärast on paljuski Pärnumaa maaressurss tootmisest väljas ning töökohad maalt kadunud. See käib küll kõigi maakondade kohta ja niisuguse olukorra tekke taga on poliitilised otsused.

Kuidas edasi minna?

Pärnu rahvas peab oma väärikuse ja enesekindluse taas üles leidma. Vaadates läbi ajaloo nii Pärnu kui kogu Pärnumaa arengut, saame tõdeda vaid üht: pärnakad on olnud kogu Eesti mõistes äärmiselt olulised figuurid. Usun, et see potentsiaal on meil praegugi olemas, kuid varjul, allasurutud seisundis. Aga palju on kinni meie enda mõtlemises. Tuleb julgeda mõelda suurelt ja toetada oma kandi inimesi.


CV

* Sündinud 15. aprillil 1963.
* Lõpetanud 1981 Pärnu 1. keskkooli (nüüdse ühisgümnaasiumi) ja 1990 Tartu ülikooli majandusteaduskonna rahanduse ja krediidi erialal.
* Aastail 1991-1993 seotud Pärnu Kommertspangaga, olles selle nõukogu esimees.
* 1996. aastast seotud omanikuna Port Arturi nime kandvate ettevõtetega, mis on keskendunud kinnisvarale.
* Läbi Port Artur Grupi Pärnu Raadio üks omanikke.
* 1995. aastal astus Isamaaliitu, on siiani Isamaa ja Res Publica Liidu liige.
* 2000. aastal sai lipniku sõjaväelise auastme.
* 2007. aastast Eesti Raudtee nõukogu liige.
* 2010. aastast Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku juhatuse liige.
* Abielus Pärnu abilinnapea Annely Akkermanniga.