90aastane eeslinn Rääma elab kolmes sajandis

Kalev Vilgats
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rääma kool tähistab järgmisel nädalal õpilaste, õpetajate ja vilistlastega õppeasutuse 135. aastapäeva.
Rääma kool tähistab järgmisel nädalal õpilaste, õpetajate ja vilistlastega õppeasutuse 135. aastapäeva. Foto: Erakogu

1920. aasta talvel viidi Pärnu linna lastekodu üle endisesse Rääma mõisa. Sama aasta augustis alustati Pärnu linavabriku hoone ehitustööga, 6. septembril liideti Rääma ja Vana-Pärnu administratiivselt Pärnu linnaga.

90 aastat hiljem on Rääma Pärnu elanikerohkemaid linnaosi, mis piltlikult öeldes elab korraga kolmes sajandis: 21., 20. ja kohati 19. sajandis.

21. sajand on silma eest osaliselt üsna peidetud, see-eest esindatud vägevalt: Pärnu haigla, moodne Pärnumaa kutsehariduskeskus ja Fortum Termesti koostootmisjaam. Neist natuke maad linna pool jõudis hiljuti osasse kodudest 20. sajandi mugavus – ühisveevärk.

Viisakalt varjatud vaesus

Rääma mändide all seisab kaks soliidse ajalooga valget maja: kool ja endine lastekodu. Nagu kaks vanakest, kes viisakalt varjavad oma vaesust ja paigatud riietust.

Rääma põhikool tähistab uuel nädalal 135. aastapäeva. Kingitustest on asi kaugel. Päeval, kui fotograafiga ühes koolimajja jõudsime, pidas koolijuhataja parasjagu läbirääkimisi, et sideoperaator mobiiltelefone välja ei lülitaks. Koolides käib sendilõhestamine.

Järgmisel aastal möödub 30 aastat, kui endal Rääma kool seljataha jäi, aga pruugib kooli uues majas keldrikorrusele garderoobibokside juurde laskuda, kui tundub, et miski pole muutunud. Ainult maja heidab nagu leeprahaige seintelt krohvilatakaid, jõudmata ära oodata, millal linn leiab remondiraha.

Mis saab teisest vanakesest, aastakümneid linna lastekoduna teeninud majast? Algavast vihmast ma vastust ei leia …

Kaugelt näen silda sirutumas

Kui seista Raba tänaval seljaga mõisa poole ja heita pilk jõele, siis peaks uduhämus kangastuma Pärnu uus sild, mille üle eelmise linnavalitsuse ajal nii vahvasti väideldi. Mida pole, on sild. Hoomatavas tulevikus ületame jõge vanaviisi.

Õnneks näeb Pärnu jõe kallaste ja akvatooriumi detailplaneering ette sillakoridoride hoiuala Raba-Aia ja Raba-Vingi suunal. Kuigi arvestades meie tavalisi kemplemisi oluliste asjade ümber, pole võimatu purde moodi ehitis Raba-Männi suunal …

Mainitud detailplaneering annab siiski lootust, et kunagi tekib vilkam elu ja tegevus ka Pärnu jõe Rääma-poolsele kaldale.

“Meil aiaäärne tänavas …”

Pikka aega teadlikult tööstuspiirkonnana arendatud Rääma ei meenuta seda enam ammugi. Pole lõikava vilega linakombinaati, mälestus sellest on samanimeline bussipeatus. Pole lihakombinaati, sügistuulest ei kosta isegi sigade hääletut karjet.

Pole masinatehast, jõekallast rikkuva tondilossi omanikku ei ole linn suutnud siiani varemelaga koristama sundida.

On vaikne voodivabrik ja veel nikerdatakse midagi kunagises suusakuulsuses Viisnurgas.

Suurele elanikearvule vaatamata pole ühtki supermarketit, Comarketi asemel minnakse ikka Oja poodi. Rääma eesotsas ei leia ajalehekioskit, sest R-kioski omaniku selgitusel tähendavatki mõnel pool kioskite sulgemine tegelikult tarbijale lähemale minekut.

Taksofon kadus Räämalt ammu enne seda, kui kuulutati tänavatelefonide lõppu 1. detsembrist. Pikk tee on pangaautomaadini …

Ent on raamatukogu, Nooruse maja kui kultuuri- ja ühistegevuse keskus ning arhitektuuri 19.-21. sajandini välja, nagu selgitasid mulle kord jaapanlased, kes eri ajastute elamute fotografeerimise tuhinas olid Räämal suunataju kaotanud.

Peamine on inimesed, põlisräämakad ja uustulnukad, kes hindavad väikekodanliku elukeskkonna diskreetset võlu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles