Isadus, kas traagika või naljaasi?

Näitleja Jan Uuspõld tuleb tükis võrdselt hästi toime nii isa, ema, günekoloogi kui lapse rolliga. Foto: Erakogu

Eelmisel nädalal võis Endla teatris vaadata mononäidendit ”Isa”, mille on lavastanud Andrus Vaarik ja kus peaosa täidab Jan Uuspõld. Etendust korratakse Pärnus novembri lõpus.

Monoteatri lavastus „Isa“ pärineb Islandi lavastaja, näitekirjaniku ja näitleja Bjarni Haukur Thorssoni sulest, kes ise kehastas mõni aasta tagasi Islandi lavadel Rob Beckeri “Ürgmeest”.

Thorsson on loonud “Ürgmehele” omamoodi mõttelise jätku: näidendit “Isa” võib käsitleda kui autori vaatenurka tüüpilise heteropaari kooselule pärast “Ürgmeest”.

Tüüpiline paar Thorssoni mõistes kujutab endast naist, kelle emainstinktid (ja loomulikult tema sugulased) pärast seitset aastat kooselu nõuavad pere suurendamist, ja meest, kes parema meelega sooviks vaevarikka ettevõtmise lükata nii kaugele kui vähegi võimalik.

Mees soovib nautida nooruse rõõme ilma tohutu vastutuskoorma – lasteta, seejuures endale teadvustades, et lastesaamine on üks elu kõige olulisemaid ülesandeid, milles tuleb tingimata osaleda.

Arengupsühholoogia seisukohalt sulandub naine emarolli kohe pärast sünnitamist, kuid mehel võtab olukorraga kohanemine enamikul juhtudel märksa kauem aega. Emadus on kaasa sündinud, kuid isaks arenetakse lapsega. Väidetavalt pole olemas sellist asja nagu isadusgeen. Ja just selle puudumine teeb isaksolemise üsna kohmakaks ja humoorikaks nähtuseks.

Isandus on saanud kõlapinda alles viimastel aastakümnetel seoses soorollide muutumisega: isadelt oodatakse suuremat panust lapsekasvatusse kui kunagi varem.

Meestel tuleb osaleda sellistes episoodides nagu günekoloogi juures käimine, sünnitamisel oma kaasa toetamine, mähkmete vahetamine. Ilmselt on isaamet üks maailma kõige raskemaid töökohti, mis eeldab sellele alale spetsialiseerujalt vastavat kõrgharidust.

Vahetu kontakt

Näidendi esimene vaatus kirjeldab kooselu enne lapse sündi ning teine vastse isa katsumusi uues ja endale harjumatus elustiilis.

Lugu algab juhtumiga tagasiteel armunute linnast Pariisist lennukis, kus paar on tunnistajaks õõvastavale kogemusele. Nende lähedal istub pere väikeste karjuvate lastega, kelle pahategusid ei suuda lapsevanemadki kokku lugeda.

Täislödistatud riietega, meeleheitest afektiseisundis isa äratab peategelases kaastunnet ega soovi kunagi tema rolli asuda, kuid tema naine on võtnud vastu otsuse viia nende suhe samm kaugemale.

Jägnevad kuud seksita, kartuses naise unelmad täide viia, ja monoloogid teemadel, mis idealiseerivad elu ilma lasteta.

Esimene vaatus lõpeb aga positiivse rasedustestiga ja teine algab uue ilmakodaniku sünniks ettevalmistuste ja sünnijärgse eluga, kus tuleb ette hulga lapsevanematele tuttavaid ja kurbnaljakaid stseene.

Näitleja Jan Uuspõld tuleb tükis võrdselt hästi toime nii isa, ema, günekoloogi kui lapse rolliga. Monolavastus pakub publikuga palju vahetumat kontakti kui klassikaline mitme näitlejaga formaat.

Teatrikülastaja ei ole enam vaid näitlejate dialoogi pealtkuulaja. Domineerib suhtlus vaatajaga, kes on justkui vaikiv vestluskaaslane, kes mõistvalt noogutades kuulab rääkija muret ja mängib mõttes läbi samu elukogemusi. Seda muidugi eeldusel, et enamik vaatajaist on lapsevanemad.

Dramaturgiliste elementide tugevdamiseks haaratakse vaataja meeli videoklippide, fotoprojektsioonide, animatsioonide ja Jarek Kasari loodud muusikaliste helitaustadega.

Kuigi sel teemal saanuks vabalt kirjutada tragöödia või draama, on õnneks tegu komöödiaga, kus kaks tundi naeruteraapiat on garanteeritud.

Uuspõllu kinnitusel on hea tunne astuda vaatajatega dialoogi, pakkudes neile äratundmist. Monoteatri missioon on toetada emasid-isasid ettevõtmistes, mida lapsesaamine kaasa toob.

Naeruteraapia

Stseen sellest, kuidas mees palub naisel kirjeldada emaka kokkutõmmete valu, võiks olla iseenesest väga tõsine ja valus teema, ometi möirgas saal naerda. Seda, et äratundmine ja traumeerivast kogemusest ülesaamine osutub mõnikord humoorikaks, on väitnud ka möödunud sajandi kõige tuntum psühhoanalüütik Sigmund Freud.

Et nali jõuaks adressaadini, on vaja, et see kuulajale sobiks.

Kahtlemata on Uuspõld huumori maapealne kehastus ise, oleme harjunud teda seostama naljakate karakteritega.

Iga silmapilgu ja pausiga kõnes suutis Uuspõld kruvida vaatajais pinget järgneva killuni, mis seeläbi mõjus veel veenvamalt ja humoorikamalt.

Visualiseerides piinarikkaid, samal ajal elutähtsaid ja ilusaid kogemusi ja valides positiivse vaatenurga, ei tundu olukord üldse nii tülgastav ega keeruline, kui see esmapilgul paistab. Nagu on öelnud Freud, elustab huumor keerulistel hetkedel need kaotsiläinud meeleolud, mis võimaldavad end elus õnnelikuna tunda.