Liina Saar: Käib projektiraha maraton, enam ei vaadata, kas piirkond ühte või teist rajatist vajab

Foto: PP

Maavanemaga sama koridori peal Pärnus Akadeemia 2 majas on toa number 305 uks alati pärani, nii et mööduja pilgu alla jääb trükistest pungil riiuli ja pabereid täis töölaua vahele ennast surunud atraktiivse välimusega naine, kelle väga pikk ametinimetus võtab enda alla poolteist arvutirida.

See naine on Pärnu maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna arengutalituse regionaalarengu peaspetsialist Liina Saar, kelle nime ette võiks kirjutada ka tiitli Eesti külaliikumise Kodukant juhatuse esimees.

Mis jääb teie uhke ametinimetuse varju?

Minu ametinimetus kõlab mõne arvates tõesti nii uhkelt, nagu tegeleksin ma kogu regiooni arendamisega. Aga õieti tegelen maavalitsuses rohkem regionaalsete ja Euroopa Liidu programmidele esitatud taotluste nõustamise, menetlemise ja komisjonide töö korraldamisega.

Pidev tulevikku vaatamine, olgu siis riigis või maakonnas, tundub mõnel juhul Udumäe kuninga jutuna. Majandus näitab korraks hambaid ja - kõik.

Arendustöö on üldse tänamatu, samal ajal väga huvitav töö. Täna paned eesmärgid ja suunad paika, hakkad tegutsema ning alles viie või kümne aasta pärast näed terviklikku tulemust.

Aga arendustöö pole ka töö, mida saab üksi teha. Selleks on vaja väga head ja omavahel sobivat meeskonda. Samuti on tarvis koostööd tegevat kogukonda, kes sind mõtete ja ideedega turgutab ning vajalikul hetkel toetab.

Kuigi, tõsi, vahetevahel on tunda suhtumist “ah, mis kavad ja strateegiad, neid vajavad ainult ametnikud, neil seal aega on ja selle eest makstakse neile palka, las mõtlevad”. Ja siis mõtlevadki need ametnikud kõigi teiste eest ega ole mõtet hiljem nuriseda, et see või teine asi võiks olla teisiti.

Õnneks piisab kohusetundlikke kodanikke, kes ainuisikuliselt või organisatsiooni kaudu avaldavad arvamust, aga selliseid inimesi võiks olla tunduvalt rohkem.

Kodanikuühiskonna kasvatamine käib mitmel rindel. Kes on aktiivne kodanik?

Aktiivne kodanik on riigi südametunnistus. Ei maksa teistele näpuga näidata, enne tuleb vaadata peeglisse ja küsida: mis mina olen teinud, et siin piirkonnas ja riigis oleks hea elada? Keegi teine head tegema ei tule, ikka ise tuleb endale head teha, siis saavad ülejäänudki sellest osa.

Millisena tundub teile Kodukandi juhatuse esimehena riigi areng? Vaatate ju Eestile laiemalt, kui põhitöö nõuab.

Üldiselt arvan, et Eesti ei ole kehvas seisus, kui kuskile maakohta lähed, ootab ees soe külamaja ja lahke pererahvas. Järelikult tegutseb seal aktiivne selts või ühendus.

Kodanikuühiskonna sihtkapital korraldas heade ideede konkursi, kuhu esitasime taotluse “Kodukandi tegevuste roll küla arengus”, ja tegevust jätkub kogu riigis. Olgu või koostöö omavalitsustega avalike teenuste osutamisel, ettevõtluse ärgitamine kohalikku toitu ja turismi arendades, külade vaimse kultuuripärandi säilitamine ja jäädvustamine.

Kohalike omavalitsuste suhtumine külaliikumisse ja mittetulundusühingute kaasamisse on 1990. aastate lõpuga võrreldes kõikjal Eestis märgatavalt muutunud. Siis suhtusid nad MTÜdesse umbusklikult, koostööks ei oldud valmis. Leidus üsna vähe omavalitsusi, kus kogukond oli kaasatud või heaks partneriks kohaliku elu arendamisel. Hetkeolukord näitab, et omavalitseja ei valitse ega ole tugev, kui tal tal ei ole selja taga mittetulundusühingut.

Minu nägemuse järgi algabki nüüd uus ja omamoodi koostööviis või partnerlus MTÜde ja kohalike omavalitsuste vahel nimetusega “teenuste delegeerimine”.

Mida ütleb rahvusvaheline kogemus maa- ja külaelu arendamise kohta?

Seda, et Eesti külaliikumise Kodukant võrgustik on Euroopas kõige paremini toimiv võrgustik. Ükskõik, kuhu ma lähen Kodukanti esindama, tuuakse Kodukandi võrgustikku esile. Oleme olnud mitmes rahvusvahelises projektis partnerid, praegu ootavad meie abi ja soovivad teha koostööd Horvaatia ja Ukraina.

Kõige parem tunne kaugelt koju tulles ongi tõdemus, et kodus on hea olla, me oleme tublid ja meil on kõik hästi.

Kodukandi liikumise omamoodi hümn on “Kuni su küla veel elab, elad sina ka”. Külad jooksevad ju töökohtade puudusel tühjaks, tared kukuvad kokku. Kas teeme laulusõnad ringi, ajakohastame?

Ei, laulusõnu pole kindlasti vaja ringi teha, külad on ja külad jäävad, selles ma ei kahtle. Kodukandil on Eestis maakonnaühenduste kaudu 5000 aktiivset liiget. Ja viimasel aastal on inimesi maale tagasi kolinud.

Arvestades, et Eestis on 4435 küla, siis no igas külas ikka üks sädeinimene on, kes kohalikul elul hääbuda ei lase. Selge see, et sellest sädeinimesest jääb vahel väheks. Kuid selleks me olemegi nii organisatsioonide esindajate kui kodanikena, et üksteist hoida ja toetada ning meelde tuletada: meieta ei ole Eesti riiki.

Kus on teie kodukant?

Olen sünnist saati elanud Taali külas Saare talus. Saared on suur suguvõsa, oleme Tori vallas elanud üsna mitu põlve.

Millisena paistab Pärnumaa Kodukant teiste külaliigutajate hulgas?

Üks tugevamaid. Eesti külaliikumisel Kodukant on 21 liiget, neist 15 on maakonnaühendused. Meie projektid olenevad suuresti sellest, kuidas riik meid põllumajandusministeeriumi rea pealt rahastab. Aga me oleme küllalt arvestatav jõud, kui ministeeriumist tuleb käske või keelde, saame otsustamisel sõna sekka öelda.

Poliitikutele meenub regionaalpoliitika ehk riigi tasakaalustatud arengu vajadus valdavalt enne valimisi. Teie tegelete piirkonna arendamisega iga päev.

Regionaalpoliitikat teeme kohapeal tõepoolest iga päev, maavanema institutsioon on ju riigi käepikendus, jälgib maakonna arengu tasakaalus hoidmist. Meil on arengu- ja planeeringuosakonnas üle kümne töötaja, peale selle haridus- ja sotsiaalosakond ning kantselei. Neil kõigil on oma osa maakonna arendamisel.

Menetlen KOPi ehk kohaliku omaalgatuse programmi taotlusi, olen selle komisjoni esimees 2006. aastast. KOP on siseriiklik regionaalarengu programm, see on väike raha, mida riik selleks eelarvest eraldab, aga selle piskugagi tehakse suurt tööd, sinna pannakse palju vabatahtlikku tööd, et kavandatu teoks teha. Näiteks Häädemeestel on väikesest algatusest käima läinud päris suur sündmus – Põhja-Liivimaa festival, Koonga vallas aga Mihkli laat.

Hiljuti hõisati üleriigilises pressiteates, et KOPi vastu on järjest suurem huvi, taotlusi käimasolevasse vooru esitati enneolematu arv. Kas sama tendents ilmneb kodumaakonnas?

Jah, 2010. aasta kevadvooru laekus 108 taotlust ja sügisvoorus 63, eelmise aasta taotlusvoorudega võrreldes saime kevadel 75 ja sügisel 46 taotlust. Nii et tänavune on tõesti rekordi aasta.

Aga … selles voorus olen ma hästi kurb. 63 taotlejast üle poolele saatsin puuduste kirja, minule tähendab see hindamisel madalamat hinnet. KOPist raha taotlejad muutuvad aasta-aastalt lohakamaks. Ma ei tea, kas ei loeta programmdokumente või arvatakse, et mis see ikka on, täidan lahtrid ja kõik.

Mis jääb taotluste vormistamisel vajaka?

Projekti kirjutades ja raha taotledes tuleb lähtuda enda, oma pere, oma küla, valla, linna ja maakonna vajadustest, mitte rahasummast, mida eri fondid jagavad.

Eesti on vallutanud projektinduse ajastu, käib maraton projektiraha pärast, kirjutatakse taotlusi igaks juhuks: äkki saan raha. Ei vaadata enam, kas piirkond vajab seda või teist objekti, kas seda kõike üldse on vaja, kas keegi seda kasutama hakkab ja kuidas seda üleval pidada. Tuleb majanduslikult mõelda, projektist laekuvad ühe korra summad leevendavad olukorda vaid hetkeks.

Maavalitsusse tööle asunud, hakkasite toimetama Pärnumaa aastaraamatut. Kuidas te selle vastutusrikka kohustuse endale saite?

See ei olnud kohustus. Meil oli osakonna töökoosolek ja siis see teema tõstatuski. Arno Rajande ootamatu surma tõttu jäi 2004-2005 raamat tegemata ning tagantjärele oli vaja teha kolme aastat, 2004-2006 hõlmav raamat. Heiki Mägi, meie osakonna juhataja, vaatas minu otsa: “Kas sa ei tahaks proovida?”

Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, ma ei teadnud, et see on nii töömahukas ettevõtmine. Rajande töö oli olnud väga põhjalik, aga mõni kontakt läks koos temaga igaveseks kaduma.

Aga nii selle kui järgmise, aastaid 2007-2008 käsitleva köite kokkupanekul ning igapäevatöös olen kogenud, kui raske on saada ametnikelt andmeid mitte ainult maakonna, vaid isegi valla kohta. Mida rohkem ametkondi tsentraliseeritakse, seda keerulisemaks see muutub. Ometi on just arendustöös väga oluline teada, kuidas oli enne ja kuhu oleme jõudnud.

Võinuks ju käed üles tõsta ja öelda: pole minu otsene kohustus nende aastaraamatutega tegelemine?

 Olen selline inimene, kes viib ettevõetud asja lõpuni, kas või pisar silmas või hambad risti, sest ma ei saa kaaslasi alt vedada.


CV

* Sündinud 8. mail 1975 Tori vallas.
* Pärnu maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna arengutalituse regionaalarengu peaspetsialist 24. aprillist 2006.
* Eesti külaliikumise Kodukant juhatuse esimees 3. detsembrist 2008.
* Õppinud Pärnu kodumajanduskoolis kokaks-kondiitriks, Tihemetsa põllumajandustehnikumis sekretäriks-asjaajajaks ja lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli kui haldusjuhtimise magister.
* Täienduskoolitanud ennast arvukatel kursustel, neist viimased MTÜ Eesti Väitlusseltsi koolitus “Argumenteerimine ja koosolekute juhtimine” ning Daniel Vaariku koolitus “Sotsiaalne meedia”.
* Töötanud Tori vallavalitsuses registripidaja ja arendusnõunikuna.
* Teinud kaastööd koguteose “Pärnumaa” teisele köitele, kogumike “Pärnumaa aastaraamat 2004-2006” ja “Pärnumaa aastaraamat 2007-2008” toimetaja.
* Vabal ajal teeb käsitööd või küpsetab, loeb, reisib, harrastab tervisesporti.
* Enda kohta ütleb: “Olen rahuliku loomuga, hea suhtleja, aus, täpne, kohusetundlik ja töökas, suhtun ellu positiivselt.”